Muutus algab kodukohast

Kaido Tamberg: Kuri töö ja karistus eestlaste moodi

Eestlane on läbi aegade olnud tööusku. Juba vanades orjaaja lugudes rügas päevatõusust selle kukkumiseni. Õhtul meisterdas peeruvalgel kratti ja unistas päris oma maast, kirjutab ajalehes Valgamaalane Sangaste vallavanem Kaido Tamberg (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).

Eks see kauge aeg ole jätnud meie olemisse sellise töö murdmise tunnetuse, kus töötamine on pühalik kannatus, õnn aga kannatuste hüpoteetiline lõpp kusagil tulevikus. Nõukogudeaegne majandus oli aga suuresti teeseldud tööturg täis tehistöökohti ja tööteesklust.

Need kaasaegsed, kel praegu tööd on, vaatavad töötusele oma hirmude silmade läbi. Lisaks nood tööga hõivatud, kel on seda juba piisavalt pikalt olnud ja kes peavad ainuüksi seda fakti garandiks, et nii ka jääb.

Kui vaadata, kes on need, kel töötusest rääkides pisike ülbusenoot jutu sisse tuleb, on seal silmatorkavalt palju riigilt otse või kaude suhteliselt head palka saavaid persoone. Nende hulgas on neid, kes vaba voli saades riietaks töötud ereoranži, seoks riiete külge kellukesed ja pistaks naha alla kiibi.

Eesti ühiskond kardab töötust ja tahab alateadlikult sellest probleemist distantseeruda. Sellega lõhutakse ja sorditakse ühiskonda, külvatakse usaldamatust ning muserdatakse inimesi nii siin- kui sealpool letti. Seda küll mitte ametlikus retoorikas – see on väljapeetult eurodirektiivne ja klanitud.

Samuti on töötukassa personal enamasti treenitud lävijad ja konveier töötab visuaalselt ladusalt. Aga tunnistagem, et ikkagi on paljude meie ametnike ja vahel meie endigi hinge salasopis eelarvamused ja hirm millestki justkui nakatuda.

Hirmud on erinevad ja sõltuvad sellest, kummal pool töötukassa letti inimene parasjagu seisab. Ühel on hirm sattuda ise teisele poole letti, teisel on hirm, sest ta näeb esimese hirmu.

Töötus peaks olema kapitalistliku ühiskonna loomulik ja loodetult ajutise kestvusega olukord. Loomulik juba seetõttu, et see ongi ju selline nügimisele rajatud ühiskond.

Töötud jagunevad mitmesse lehte. Ühed on jäänud ajuti tööta ja leiavad varsti uue, sest on oskus otsida, tutvused, kogemused. Teised valivad põhjalikult pakutava hulgast, sest neil on aega ja võimalusi seda teha. Ka siin on kõik korrektne. Inimene ei peagi ummisjalu tööturule tormama ega niimoodi enda ja teiste psüühikat ebasobival kohal töötades lõhkuma.

Kolmandad on koondatud oma elu pikaajalisemalt töökohalt. Oodata neilt nüüd ja kohe suurt õnne ja oskust kiiresti uue töö leidmisel on tundetu ja lihtsameelne. Nemad vajavad erinevaid teenuseid ehk enim, sest maksta on pangalaen, toita pere ja nii edasi.

Ja siis on veel seltskond, kes skeemitab ja varastab seaduseaukude ärakasutamisega süsteemi tundes ja labase pettusega töötukassa (ehk siis meie kõigi) raha. See seltskond on vaja eemal hoida. Siin jääb asi pahatihti just ametite koostöövõimetuse ja seaduste hambutuse taha. Pättus õitseb ja rotid salves rasvuvad, ametnikud pingpongivad probleeme. Kergem on kiusata lihtsameelseid ausaid, kui püüda pärispätti.

Eelarvamuslik seadusetäitmine kipub vahel paranoiliselt üldistama üksikjuhte. Seetõttu võib-olla töötu pereema, kes mõne aja elutähtsat juhutööd tegi, väärkäituja ja jääb toetustest ja tervisekindlustusest ilma.

Naabriperes aga on kaks pojamürakat oma isakolakaga, kel on kehtiv tervisekindlustus, abiraha ja ehk ka pisut salapärane invaliidsuspension. See ei sega neil teha musti otsi, käia päevade kaupa kalal ja nõuda valjuhäälselt oma õigusi. Püha ja paratamatu andmekaitse peidab ja katab, sest selgelt nähtav pole veel kergelt tõestatav.

Luues näilist hoolivust ja laiendades kantseleiõigust, toodame ühtlasi ka umbusku ning ebaõiglust. Töötusega tegelemine on meie riigis projektipõhine tegevus, kus edukuse määr on ametlikult registreeritud töötute arv. Iga «arvelt maas» inimene on riigi statistiline edulugu ja edasi ei huvituta, mis selle taga on ja kuidas inimesel tegelikult läks. Võltspisarad ilmuvad poliitikute kunstripsmetesse pahatihti vaid enne valimisi.

Et saada üle sellest dekoratiivse hoolivusega sotsiaalsusest, on vaja kogu süsteem keerata kogukondlikult üksteist toetavaks. Et oleks tagatud lisaks materiaalsele ka emotsionaalne tugi töötuksjäämisel. Ärakasutajate vastu aitaks terve mõistuse loogikaga arvestamine seaduste rakendamisel ja ametkondlik tihe koostöö petturite eemaldamisel.

Küsimus on vastastikuses väärikustundes, inimlikus hoolivuses ja suhtluseetikas. Õigus, õiglus ja vastutus peavad käima käsikäes nii siin- kui sealpool letti.

Valgamaalane

x
Liitu uudiskirjaga