Muutus algab kodukohast

Kas regionaalminister esitab presidendile moonutatud infot?

Ei ole ju normaalne, et ühe riigi regionaalpoliitika tulevik otsustatakse küsitluse põhjal, milles umbes 45 vastajat arvavad midagi. Veel ebanormaalsem on, kui riigi- või omavalitsusreform viiakse läbi “mõminapõhiselt”.

Sellise küsimuse esitasin endale 11. juunil 2013, kui kuulasin Kadrioru Jääkeldris ministri ettekannet haldusreformi teemal.

Auditooriumis olid lisaks presidendile maavalitsuste esindajad ja omavalitsusliitude esindajad. Tegemist oli vabariigi presidendi kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaua töökoosolekuga. Osalesin sellel koosolekul VIROLi esindajana.

Ministri ettekanne ei olnud väga palju muutunud sellest, mille ta esitas juba eelmisel aastal ilmselt kõikides maakondades ja sealhulgas ka Lääne Virumaal (26.10). Tegemist oli üldsõnalise, kokku võtva ettekandega ministri büroo poolt 2012. aastal välja pakutud mudelite sisust ja läbiviidud küsitlusest huvitatud isikute hulgas, et teada saada, millist mudelit enamik arvestab.

Jättes kõrvale tõsiasja, et ühte reformi ei viida läbi selle põhjal, milliseks osutub mingi küsitluse tulemus, tuleb siiski osundada, et minister “unustas” auditooriumile selgitada, mida tähendab “suure kandepinnaga” toetus mudelile nimega tõmbekeskuste Eesti.

Püüdsin pärast ettekannet seda siiski täpsustada ja palusin defineerida, mida siis mõiste “suur toetuspind” ministri jaoks tähendab.

Palvele lisasin ka mõned teemat iseloomustavad numbrid. Teadaolevalt vastas ministri küsitlusele 67 huvitatud isikut, neist 67% väidetavalt toetas tõmbekeskuste mudelit.

Suhtarvuliselt tõepoolest oluline osa, samas oli vastajate hulgas 15 maavalitsust, millistel on regionaalministriga sisuliselt tööandja-töövõtja suhe, samuti oli vastajate hulgas ministeeriume, kus erakonnakaaslastest ministrid ilmselgelt analüüsimatult toetust avaldasid.

Omavalitsusi võis mudeli toetajate hulgas olla kõige enam 25-30. Teisalt oli vastu panna 2012 märtsis toimunud Eesti linnade ja valdade üldkogu deklaratsioon, millele olid läbi omavalitsusliitude oma jah-sõna öelnud kõik Eesti omavalitsused, kokku 226.

Selles deklaratsioonis toetati tugevat partnerlust riigi ja omavalitsuste vahel, koostöö tugevdamist omavalitsuste vahel ning see deklaratsioon ühtis ministri pakutud mudelitest mudeliga, millel nimeks omavalitsusliitude mudel. Seega, pannes kahe tahteavalduse tulemused kõrvuti, on näha tegeliku kandepinna olemasolu, kuid mitte praegu aktiivses turunduses olevale mudelile.

Minister ei suutnud küsimusele selgelt vastata ja tõi sisse paar uut “trumpi”. Esimene oli, et on käidud ka külakoosolekutel ja sealgi olevat toetust avaldatud. Selline põhjendus ei vääri kriitikat, sest seda ei ole võimalik faktidega tõendada.

Teiseks saime teada, et ka kõik erakonnad olevat pigem positiivse mõminaga toetanud tõmbekeskuste Eesti mudelit. Kindlasti ei vasta see tõele SDE puhul. Kõike toimunut hinnates võib öelda, et presidendile ei oldud ilmselgelt tekkinud diskussioonidest infot antud ja pigem räägiti tõmbekeskuste Eestist kui kõikide poolt ühtselt toetatud mudelist.

Miks neid asju siiski nii aetakse? Miks ei alustata õigest otsast? Ei ole ju normaalne, et ühe riigi regionaalpoliitika tulevik otsustatakse küsitluse põhjal, milles umbes 45 vastajat arvavad midagi. Veel ebanormaalsem on, kui riigi- või omavalitsusreform viiakse läbi “mõminapõhiselt”.

Normaalne ei peaks olema mitte ajalooline lähenemine, mitte emotsionaalne lähenemine ega ka mitte raamatupidamislik lähenemine, vaid neid kõiki arvestav, kuid siiski teaduslik lähenemine. Teadlased on ju protsessist välja jäetud tulevikku vaatavas osas (selle osa on koostanud ministri nõunik), neid on kaasatud vaid tänase olukorra analüüsimiseks (ränne, positsioneerimine vms).

Oluline küsimus, mis peaks üldse kogu reformile eelnema, on selles, millisena me soovime Eestit näha tulevikus. Kas tahame linnriiki või tahame ka külade ja külatraditsioonide säilimist? Kui vastus on, et küla peab säilima, siis sellest johtuvalt tulebki edasi minna. Oluline ei ole sealjuures joonistada mitme omavalitsuse ümber neid ühendav piir, vaid rajada piirkondi ühendav soodne (loe: riigi poolt doteeritud) ühistransport, millega saavad tööle ka need, kes soovivad elada maal, kuid kes ei ole jõukad autoomanikud.

Tean, et oponendid põrutavad, et kust tuleb raha. Loomulikult tuleb sellisele süsteemile esialgu peale maksta ja ilmselt mitte vähe, kuid püstitatud eesmärgi nimel ja terviku ning normaalse riigina toimimise nimel tuleb seda teha. Palju kahjulikumaks igas mõttes osutuks valede otsuste tegemine.

Mina ootasin Jääkeldrist sellist arutelu, kahjuks polnud seda plaanis, sest niisugune tee ei ole meie neljaaastase tsükliga poliitilises elus populaarne.

Tõmbekeskused paneme aga paika kuuga, seaduse koostame paari järgmisega ja riigikogu valimisteks ongi loosung olemas.

Kuid poolik lahendus ei lahenda rahva rännet Tallinna või Eestist sootuks ära.

Allikas: Virumaa Teataja

x
Liitu uudiskirjaga