Muutus algab kodukohast

Eiki Nestor: Miks kolmas sammas ei idane

Rahandusministeeriumi andmetel oli 2012. aasta lõpuks teise samba kogumispensioniga liitunud 635 893 inimest. Kolmanda ehk vabatahtliku pensionikindlustusega liitunute tippaeg jääb 2008. aastasse, kui liitunuid oli 135 000. Seejärel on arv järjekindlalt vähenenud ning pea veerand kontodest on tühjad. Põhjus on majanduslangus – varem kogutud säästud aitasid eluga toime tulla. Uus majanduskasv pole aga vabatahtliku pensionikindlustusega liitumist elavdanud. Seda ka räsitud usalduse tõttu.

Juba 2011. aastal oli kolmandasse sambasse koguja keskmine tulu 1175 eurot kuus ehk siis oluliselt rohkem, kui keskmiselt teeniti ja teenitakse. Lihtne arvutus näitab, et viiendikul tööealistest on sissetulek selline, mis võimaldab ka pensionipõlveks säästa.

Esimene ja teine sammas kokku ei võimalda ka tulevikus rohkemat, kui hoida praegust keskmise pensioni suhet keskmisesse palka, mis on 40 protsenti. Täiendavat pensionivõimalust saavad aga kasutada peamiselt need, kelle pension saab niigi keskmisest kõrgem olema.

Võib ju loota, et elatustaseme tõustes suureneb ka täiendava vabatahtliku pensionikindlustusega kaasatute arv. Mina sellesse ei usu, sest isegi kui palgad tõusevad, läheb raha kohe tarbimisse, mitte säästmisse. Hoopis suurem võimalus peitub konkurentsis, mis tööjõuturul tööandjate vahel ka tegelikult eksisteerib. Selleks et palgata paremaid töötajaid, tuleb pakkuda paremaid tingimusi, mis ei väljendu vaid palgas. Miks ka mitte täiendavas pensionikindlustuses, mida võiks pakkuda tööandja?

2012. aastast on seadustes kirjas tööandja pension. See tähendab, et vabatahtliku kolmanda sambaga liitunu pensionikontole teeb lisaks töötajale sissemakseid ka tööandja. Seda võimalust kasutatakse haruharva, kuna maksuseadused asja ei soosi. Erand on tehtud tulumaksu osas – tööandja tehtavad maksed vabatahtlikule pensionikontole on tulumaksuvabad, kui need ei ületa 15 protsenti töötaja brutopalgast ja 6000 eurot aastas. Sotsiaalmaksu tuleb aga tasuda täiel määral.

Mis puudutab ravikindlustust, siis siia ehk erandit polegi vaja. Küll on aga ebamõistlik, et tööandja soov panustada töötajate pensionikindlustusse ehk kolmandasse sambasse toob endaga kaasa kohustuse panustada ka esimesse ja teise sambasse.

Et kolmanda pensionisamba kergitamine oleks lihtsam ja kättesaadavam, tuleks lubada täiendavaid sissemakseid töötajate vabatahtlikule pensionikontole madalama, 13-protsendilise maksumääraga. Maksupettuste vältimiseks tuleks muuta kehtivat kogumispensionide seadust. Erinevalt teisest sambast on vabatahtliku pensionikindlustuse säästud välja võetavad ka enne pensionile jäämist. Vältimaks olukorda, kus pensionikindlustuse sildi all makstakse töötasu, peaks tööandja pensionimaksetele kehtima teistsugune kord. See tuleb siduda töövõime kaotuse ja teatud vanusesse jõudmisega.

Kõige olulisem oleks tööandja pensionifondide moodustamine riigile kui tööandjale. Ma ei pea mõistlikuks ja poliitiliselt võimalikuks, et riik kaotaks teatud tööde (politsei jne) puhul makstavad eripensionid. Selle asemel saab kehtivat korda muuta täiendava kindlustuse korraldamisega.

Tööandja pension oleks ka lahendus olukorrale, kus töötingimuste ja töö iseloomu tõttu peavad töötajad minema pensionile enne üldise pensioniea saabumist. Praegu on see õigus tagatud ja kindlustatud riiklikus pensionikindlustuses, kuhu niisugune risk ei peaks olemuslikult kuuluma. Teatud tööde puhul on see õigus loomulik. Siinkohal poleks isegi tarvis töötaja makset, vaid tööandjale pandud kohustust see õigus täiendavalt kindlustada.

Allikas: Postimees

x
Liitu uudiskirjaga