Muutus algab kodukohast

Ivari Padar: Põlva ja Võru on üks ja seesama kultuuriruum

Meie toimetusest põikas läbi Euroopa parlamendi saadik, sotsiaaldemokraat Ivari Padar, kellelt saime paar suvist küsimust küsida. Saadik tea­tas, et sel aastal ta kohalikel omavalitsuste vali­mistel siinkandis ei kandideeri. Kui üldse, siis ot­sustab minna appi Tallinnale, sest «ühe riigi pea­linnas oleva ühe partei ainuvõimu võiks ikkagi kõigutada».

Padariga vestlesime meie aga pigem Põlvamaa ja Võrumaa teemadel ning puudutasime ka muret kahaneva rahavstiku pärast.

Härra Padar, kui Põlva­maa mängib Võrumaaga jalgpalli, siis kes kellega mängib?

Nii see nõukogudeaegne – halduskorraldus meil läks, et tekkis kolm uut maa­konda ehk rajooni: Põlva, Jõgeva ja Rapla rajoon. Kõik kolm said kokku n-ö eestiaegses mõistes maakondade servadest. Põlva­maa moodustus Tartu­maast, Võrumaast ja Pet­serimaast. Selline see olu­kord tänasel päeval on. Mulle, kes ma olen Põlva kihelkonna inimene, kelle ajalooline kodukirik on Põlva kirik, meeldiks, et ajaloolised maakonnad oleks tagasi tulnud – Võ­rumaa, üks osa Valga­maast ning Põlvamaast oleksid koos. Nagu ütleks Võrumaa patrioot Pulga Jaan: «See oleks selline ulli unistus.» Elu on teistmoodi läinud.

Põlva alevik on arenenud suureks keskuseks. Ja et inimestel tuleks peale si­semine sund haldusreformi teha, seda ma praegusel momendil siiski ei näe. Oma hinges näen ma Põlva maa­konda ühe osana Võru­maast. Põlva inimesed on võtnud ka oma identiteeti sellisena, nagu ta on. On ju olemas ka maakonna vapp, kus on peal kolm kobrast. Meenub, et olin üksvahe kobraste peale vä­ga tige, kui nad minu met­sas laastamistööd tegid. Põlva ja Võru on üks ja see­sama kultuuriruum. Me räägime võro keelt ka sar­naselt – olgu see siis Võru linn või Põlva.

Kuidas aga tundub teile siia juurde haakuv Setomaa temaatika? Kas see võib põhjustada Eu­roopa Liidus olles prob­leeme?

Teate kui palju on Euroo­pa riikidel Teise maailma­sõja järgseid valukohti? Kõik, mis puudutab Un­garit, Slovakkiat, Slovee­niat, Rumeeniat ja teisi, kus üks osa põlisrahvast sattus teise riigi territoo­riumile. Need küsimused on ka Euroopa Parlamendis aeg-ajalt valusalt välja tul­nud. Näiteks Ungaris kül­lalt massiivselt nende ungarlastega, kes väljapool Ungarit elavad. Näiteks Ukrainas, kus üks parla­mendisaadik on seal ungar­lastele lausa konsultat­sioonipunkti avanud.

Selliseid piirkondi, kus rahvad sooviksid ühel või teisel territoorimil kokku saada, on Euroopas väga palju. Kui sellist suurt re­videerimist hakata tegema, siis tekiks tohutult palju kaost. Euroopas aga ürita­takse kaost vältida, et ei te­kiks uut destruktiivset nat­sionalismi. Meie mure on muidugi Setomaa tervik­likkus. Koidula piiripunkt on valmis ja piir on seal ning me peame elama tead­mises, et see piir tänasel ju­hul ei muutu. See, mis puu­dutab piirilepingut ja Tartu rahu meeldetuletamist, siis olen seda meelt, et leping tuleks ära sõlmida ja eluga edasi minna ning vaadata, mis saame teha teisel pool piiri elavate põlissetude heaks.

Kuidas aga suhtuda uu­tesse pagulastesse, kas­või siinkandis? Kas see on üldse probleem?

Eesti ajalugu on sisserände ajalugu. Hakkame sel­lest pihta, et oleme isegi 5000 aastat tagasi koos Ees­ti tõugu hobusega siia tul­nud. Vaatasin just oma lap­se ajalooõpikut, kus on kirjeldatud seda, kui pärast Liivi ja ka Põhjasõda on kohalik põliselanikkond läbi sõjategevuse ja katku väga palju kannatanud. Juurde on voolanud rahvast nii Vene, Läti kui Soo­me poolelt ja tuleb tõdeda, et neist inimestest said eestlased. Meil on siin min­gi vaimujõud, mis on kest­nud läbi sajandite. Meil on olnud vaja juurdetulnud inimesi – nendest on saa­nud meie keele ja kultuuri kandjad. Kui palju on meie hulgas juba neid inimesi, kes möödunud sajandi kol­mekümnendatel oma nimed eestindasid? Neid on hästi palju. Põhiliselt just vene perekonnanimedest. Fakt on see, et meie omaenda po­tentsiaali pealt elanikkond kahaneb. Kahaneva elanik­konnaga majandust ja toi­metulekut üleval ei hoia. Ka Euroopa tuumikriikides on samasugused prot­sessid. Sealne majandus ja eluolu meelitab eelkõige hil­juti liitunud riikidest ini­mesi ja seda ei saa piirata – noored inimesed, igaühel meist on üks elu. Kala ot­sib sügavamat vett ja ini­mene paremat elu. Me võiksime kõik selle riimel püüda, et seda voolu oleks vähem. Me peame tegema kõik selleks, et noored jääk­sid ja tuleksid tagasi. Isik­likult tegelen sellega, mis puudutab enda lapsi. Kol­mapäeval tuleb mul laps ta­gasi Hiinast, kus õppis Pe­kingi Tehnoloogiainstituu­dis. Loodan, et ta seal õpitu Eestis ära rakendab. Meie majandus karjub selle järe­le, et meil on vaja töökäsi. Nüüd jõuame selleni, mil­lest olen 10 aastat tasahilju rääkinud – pole neil blon­didel poistel seal Novgorodi oblastis häda midagi. Neil on ikkagi kultuuriruum sama. Keerulisem oleks nendega, kellele on siinne väga võõras. Me peame hästi suhtuma neisse, kes tulevad siia oma heade os­kustega. Me peame seda os­kuslikult ära kasutama.

Allikas: Koit

x
Liitu uudiskirjaga