Muutus algab kodukohast

Kajar Lember: Savisaare “honorar” annab lootust, et Eesti kirjanduse paremad päevad on veel ees

Edgar Savisaare honorari skeemist saab ennekõike välja lugeda Eesti kirjanduse uue kuldajastu peatset saabumist.
Ta on selline haruldane sõnameister, kes suudab oma raamatu ette kirjastajale maha müüa. Ja mitte ainult juba olemasoleva, vaid ka tulevase ning tõenäoliselt ka kõik ületulevased trükid.

Kas 173 tuhat eurot raamatuhonorariks on vähe või palju? Eestis üüratu summa on rahvusvahelises võrdluses kääbus. Forbesi hinnangul teenis tunamullu maailma kirjanikest kõige rohkem ameeriklane James Patterson – tema aastane sissetulek oli lausa 94 miljonit dollarit (umbes 71 miljonit eurot), kuid vanameistri aastas välja antud neljateistkümnele uudisteosele lisandub ka tohutul hulgal teleprojekte.

Savisaarele teevad samadel andmetel pika puuga ära ka põnevike autorid Stephen King (30 miljonit eurot) ja John Grisham (20 miljonit eurot) ning lembekirjanikud Nora Roberts ja Danielle Steel (mõlemad teenisid aastal 2011 17,5 miljonit eurot).

Aga lisaks raha hulgale on Savisaare honorarist saanud ka huumori kuldvara vääriline lugu ja kui see ei oleks päris, siis arvaks, et Kivirähk on uue raamatu üllitanud.

Kahjuks on tema “Honorar” veel ilmumata ja lugeda saab vaid seda, mida ajakirjanikud on välja kaevanud. Nende paljastatud paistab aga ka asjasse süvenemata suhteliselt paha maitsega.

Ka äriliselt on tegemist ju geeniusega, kes suudab oma toodet edukalt ette müüa. Kui üks miskit toodab ja kaubal on ostja, siis mida me üldse targutame? Üks müüb, teine ostab ning ongi JOKK ja loomemajanduse edulugu.

Nii ei olekski kellegi asi kobiseda, kui tegemist ei oleks siiski Eesti tipp-poliitikuga, kes pikaaegse erakonnajuhina otseselt seotud ka selle majandusmurede lahendamisega.

Nõukogulik hirmuretoorika

Poliitiku jaoks on kõige suuremaks valuutaks valimistel saadud hääled. Hääli antakse üldjuhul poliitikutele siis, kui neid usaldatakse ja nende teod mitte ainult ei ole, vaid ka näivad korrektsetena.

Kui ka juhtub, et mõni tegu saab hiljem ümber hinnatud, peab poliitik suutma alati seletada, vajadusel vabandada, kindlasti aga tuleb olla ning ka näida aus. Rahvas on poliitiku tööandjad ja poliitik peab iga kell olema valmis tõestama, et ta ei ole ostetav, tema tehingud on ja ka näivad läbipaistvad.

Selle kaasuse suurimateks muredeks on tegelikkuses vastuseta küsimused selle kohta, mis asja selle suurepärase tehingu raames aetakse ja miks on vaja niipalju hämamist.

Poliitkirjaniku eest vastavad küsimustele esindajad, keegi täpselt ei tea, kui palju raamatuid siis ikkagi peaks selle raha eest müüma ja nii edasi. Väga tundub, et mõned tugevad jalakesed on maast päris lahti tõusnud ja oma valijatesse suhtutakse väga üleolevalt ning isegi ei vaevuta segaseid asju korralikult seletama. Taas püütakse jätta asjast muljet, et mina pole midagi halvasti teinud, lihtsalt kõik teised on pahad ja kiusavad.

Muide, ka nõukogude juhtide repertuaaris oli pidevalt hirmuretoorika, et vaenlased kapitalistlikust Läänest ihaldavad just neile elu hinnaga kätte maksta.

Resümeena on kurb see, et kui selle loo tagamaad jäävad lahti harutamata, siis süvendab see järjekordselt umbusku Eesti poliitikute vastu ja seda ei ole meil küll vaja.

Selle loo saab lahendada vaid Savisaar ise, kui ta võtab kätte ja räägib sellest honorarist ja erakonna rahastamisest nii, et lisaks temale ka kuulajad aru saavad, milleks kogu seda jama vaja oli.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/kajar-lember-savisaare-honorar-annab-lootust-et-eesti-kirjanduse-paremad-paevad-on-veel-ees.d?id=66472402

x
Liitu uudiskirjaga