Muutus algab kodukohast

Marianne Mikko: Kas on kerge olla noor?

Läti varalahkunud dokumentalisti Juris Podnieksi glasnosti ajal tehtud filmi pealkiri on sama intrigeeriv ja aktuaalne nagu veerandsada aastat tagasi. Tõsi, aeg oli teine ja pinged olid teised, aga nii siis kui ka nüüd oli ja on noor olla päris keeruline.

Sovjetiaegsele noorele näis Vene riigi piir suletud või siis õige pisut avatud Bulgaariasse ja Tshehhoslovakkiasse. Jugoslaaviasse pääsemine oli peaaegu nagu turismituusik kapitalistlikku riiki. Tänasele eesti noorele on mõistagi sõit naaberriiki Soome läbitud etapp. Läti seevastu võib olla hoopis huvitavam. Pole juhtunud kuulma, et klassiekskursioonid toimuksid Riiga või Vilniusse nagu näiteks 1970. aastatel Pärnu I keskkoolis.

Reisimine pole aga see, millest kirjutada tahtsin. Kuidas ka ei vaataks, nii noore kui vana jaoks on ülitähtis isikliku raha omamine, oma ajutegevuse või kätega välja teenitud töötasu. Kohtumistel õppivate noortega panen tähele, et meie noored on hoopis tõsisemalt mures oma tööelu pärast, kui mäletan oma põlvkonda olevat. Gümnaasiumi lõpuklasside õpilased peavad väga oluliseks erialavalikut. On palju loota, et 18-aastane näeks ette Eesti või Euroopa tööturu olukorda 5-10 aasta pärast. Riik peab hoolitsema selle eest, et noorte tööpuudus püsiks väike.

Viimaste nädalate meedias on palju kirjutatud noorte tööhõivest. Mind teeb murelikuks inimeste teatud parastav suhtumine: ise ei oska tööd tehagi, aga nõuab suurt palka; mis ta siis õpib mingit filosoofiat; tänapäeva noored on eluvõõrad. Teisalt kasutavad koalitsioonipoliitikud numbrimaagiat: paar aastat tagasi oli noorte tööpuudus üle 40 protsendi, täna on see poole väiksem! Probleemi nagu polekski!

Paraku on nii Euroopa kui Eesti jaoks tegu tõsise probleemiga. Peaministripartei põhitrump statistika jutustab ju sellest, et iga viies eesti noor on töötu. Kas seda on vähe või palju? Kui seda võrrelda Hispaania noorte tööpuudusega, siis oleks meie noored ju lausa või sees. Ent väidan, et tegelikult pole see nii.

Euroopa Komisjon pakkus noortegarantii kui lahenduse noorte tööpuudusele välja möödunud aasta detsembris. Noortegarantii siht on tagada, et alla 25-aastased noored saaksid hiljemalt nelja kuu möödudes pärast töötuks jäämist või formaalharidusest lahkumist täisväärtusliku töö- või koolituspakkumise või võimaluse oma haridusteed jätkata. Tuletan meelde, et tööhõive tõstmine, sealhulgas noorte hulgas, on üks Eesti prioriteete ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamisel aastatel 2014-2020.

Nagu märgitud, on Eesti hetkeseis selline, et oleme Euroopa Liidus n-ö keskmised. Meie noorte tööpuudus on enam-vähem samasugune nagu Soomes või Rootsis. Kui Soome teeb kõik selleks, et iga nende noor tunneks, et ta on tähtis ja et temast hoolitakse, siis sedasama peaks soovima ka Eesti. Et toetada võimalikult paljusid noori, peavad soomlased mõistlikuks noortepoliitika kohandamist kuni 30. eluaastani. Eesti peaks Euroopas toetama Soome ideed.

Omaette teema on, et töötu ei muutuks tõrjutuks. Erilise tähelepanu alla võetakse noor-tegarantiiga nn neetid. NEET -noorteks peetakse selliseid noori, kes ei õpi ega tööta (Not in employment, education or training- ingl k). Eestis on NEETe Viljandi linna jagu ehk 2011. aasta seisuga 21 240. Murettekitav on tõik, et vaid kolmandik neist on pöördunud töötukassa poole. Seega peaks valitsus hakkama kiiremas korras tegelema nende tuhandete ja tuhandete noortega, kes on täna töötukassa käeulatusest väljas.

Allikas: Vooremaa

x
Liitu uudiskirjaga