Muutus algab kodukohast

Andres Anvelt: Narkosurmad poliitiliste prioriteetide pantvangis

Kaks pikka aastat vaidlesid sotsiaaldemokraadid riigikogus siseministriga narkokuritegevuse ja sellevastase võitluse üle. Me ei saanud kuidagi leppida viimastel aastatel järsult kasvanud narkosurmade arvuga, kirjutab SDE aseesimees Andres Anvelt ajalehes Vooremaa. Juhtisime ministri tähelepanu tõsiasjale, et tänaval toimunud ja ametlikult kirja pandud nn narkojuhtumite pidev vähenemine on otseselt seotud narkosurmade arvu kiire kasvuga. Kuidas siis nii? Statistika oleks nagu näidanud pidevat olukorra paranemist, aga võta näpust – narkomaanid ja narkodiilerid selle hea statistikaga kaasa ei läinud ja jätkasid kas suremist või dooside müümist.

2012 registreeriti Eestis 160 narkosurma

Narkokuritegevus ei ole võrreldav näiteks vargustega, kus kannatanu astub selle järel politseijaoskonda ja kirjutab vastava avalduse. jalgrattavarguse kohta. Selleks, et narkokuritegu jõuaks tabelisse, tuleb politseinikul see kindlaks teha, müüjad-ostjad teolt tabada ja kohtu alla anda. Ehk teisisõnu ei tõestanud narkokuritegude arvu pidev vähenemine mitte olukorra paranemist, vaid vastupidi, politsei vähest tähelepanu sellele valdkonnale. Tõestuseks olgu 2012. aastal Eestis registreeritud 160 narkosurma, mis on ligi kümme korda rohkem kui Euroopas keskmiselt.

Kahjuks väitis siseminister ka parlamendi kõnepuldist meile aru andes, et need seosed on meelevaldsed ja politsei prioriteediks on nii-öelda narkoparunid. Samuti tõi ta narkosurmade kiire tõusu põhjuseks kange sünteetilise narkootikumi fentanüüli ehk rahvakeeles “valge hiinlase” rohkuse meie suuremate linnade tänavatel. Viimases ta ei eksinud, aga sellest pisut hiljem.

Tänavu alustas Põhja prefektuuris tööd spetsiaalne kriminaalpolitsei üksus, kelle ülesandeks on tänavadiilerite tabamine. Juba esimeste reidide jooksul peeti kinni kümneid diilereid, narkokuritegude arv tõusis kordades ning narkosurmade arv langes esimeses kvartalis ligi poole võrra. Kui midagi on võimalik statistiliste seoste abil tõendada, siis lihtsamat tehet on raske leida.

Tänavalt saab mõnuainet ikka osta

Kahjuks võttis siseministril pikalt aega, et kuulda sotsiaaldemokraatide häält ja muuta narkovastase politseitöö prioriteete ja suunda. Jääb ainult küsimus, kas tõesti oli vaja selle mõistmiseks raisata eelnevalt sadu inimelusid.

Enamiku narkosurmade taga on tõesti “valge hiinlane”, kuid tuleb arvestada, et nii nagu iga mõnuaine, on ka see tavatu nimega meelemürk tänavalt ostetav. Kui politsei isegi mõne narkoparuni ära nopib, mõjutab see tänavamüüjat ehk vaid hinnapoliitika osas. Kui tänaval keegi müüjat ei torgi, kui ta saab toimetada rahulikult ja riskivabalt, siis müüb ta edasi ja seda olenemata sellest, kus ja kes on tema hulgibaas. Sarnane olukord valitseb igasuguse salakauba puhul. Sa võid püüda salasigareti- ja salaviinaparuneid, aga kui kõige alumises osas on nõudmine ja pakkumine tavapärases vahekorras, siis leitakse ikka kaubapuudusele kiire lahendus.

Narkokett toetub müüjatele

“Tapjakettide” paljastamisele just tänaval aitavad kaasa selged arusaamad kriminaalpolitsei tööst. Narkoketid toetuvad müüjatele, nende teadmistele ja võrgustikele. Seal on ka politseile vajalik informatsioon ja niidiotsad, mis viivad tähtsamate tegijateni. Ainult narkoparunite püüdmine võib aga viia vale efektini, kus politsei teenib kedagi paljastades enesele teadmata hoopis konkurendi huve, sest puudub suurem pilt toimuvast.

Rasket organiseeritud kuritegevust, mille hulka narkokuritegevus kindlasti kuulub, ei saa tõhusalt murda ainult pealtkuulamiste ja teiste moodsate meetodite abil. Informatsioon võrgustike ja tarneahelate kohta levib eelkõige inimeste kaudu, kelleks on enamuses just needsamad narkodiilerid, kes karistamatult tänavaid ja ööklubisid väisavad ega taha oma “lihtsat elu” kuidagi vangitorni vastu vahetada.

Kadunud Misso või Kareda valla jagu inimesi

Nüüd veel narkootikumide tarbijatest. Paljud arvavad, et neist eluheidikuist ei ole ühiskonnal niikuinii muud kui kahju. Enamjaolt langevad “valge hiinlase“ kätte just noored mehed ja naised, kes satuvad sõltuvusse kohe peale esimest katsetust ja kaotavad üsna tihti oma elu juba varajasel tarbimisperioodil. Seda nii kogenematusest kui ka teadmatusest ostetava aine koostise kohta.

Kuigi inimelusid on üpris küüniline rahalistesse suurustesse panna, võib seda tänaste võimukandjate numbrimaania taustal teha. Mõnede majandusteadlaste hinnangul on Eesti sisemajanduse kogutoodang kaotanud nende surmade tõttu viie aasta jooksul 621 miljonit eurot. Inimlikus plaanis oleme kaotanud Misso või Kareda valla jagu inimesi, mis on ühele väikesele riigile ja rahvale tunduvalt suurem löök kui igasugune rahaline määratlus.

Loodame ühiselt, et siseminister jääb oma valitsemisala prioriteetide seadmisel uuele narkovastasele tegevusele truuks ja et ta mõistaks, et narkomaania ei ole ainult rikutud inimelud, vaid ka vargused, röövimised ja ka “nõelast süütute” inimeste kannatused.

Loodame, et siseminister ei häbene ka tulevikus kuulata opositsioonipoliitikute üleskutseid ja ettepanekuid ning laiendab tänavadiileritest surmakutsarite püügiüksusi ka teistesse Eesti linnadesse. Narkosurmade probleem ei saa olla maailmavaateline küsimus, vaid ühine mure meie laste käekäigu pärast. Iga inimelu on diskussiooni väärt, isegi siis, kui seda alustab opositsioon.

Allikas: Vooremaa

x
Liitu uudiskirjaga