Muutus algab kodukohast

Sotside halastamatu kriitika valitsuse pihta: väsinud peaministrist näkku sülitava ministrini

“Seda valitsust on juba pikalt iseloomustanud suhtumine, et ega Eestil teist valikut ei olegi. Teame kõik, mis juhtub juhtidega, kes on iseenda asendamatuses kindlad, kuid Ansipi valitsus räägib järjest kõvema häälega justkui oleks Eesti rahval valida ainult nende ja veeuputuse vahel,” ütles sotsiaaldemokraat Indrek Saar.

“Nimetaksin ministreid seepärast “vägisi valitsuseks”. Nad on mehed ja naine, kes justkui ei tahakski valitseda, aga kes on sellesse rolli surutud vägisi. Nad justkui peaks Eesti inimesi vägisi õnnelikuks tegema,” rääkis Saar Delfile.

Tema sõnul tähendab see, et valitsusel ei ole arusaadavat eesmärki ega visiooni. Isegi debatid selle üle vaigistatakse argumendiga, et peaasi, et eelarve korras oleks. Tegelikkuses on eelarve aga vahend riigi valitsemises, milles väljendub poliitika tegelik sisu ja eesmärgid. See ei ole eesmärk iseeneses.

“Selline pime enda ainueksimatusesse ja ainuõigusesse uskumine on läbivalt ebademokraatlik, sest välistab valikuvõimalused ja rahva tahte kuulamise. Sealjuures on avaliku arvamuse uuringute kohaselt neid, kes seda valitsust toetavad, juba pikka aega vähemus.”

Nii oligi Saarel igale ministrile etteheiteid:

“Peaminister Andrus Ansip on väsinud peaminister, kes on veendunud, et temata on riik hukule määratud. Samas on ta selgelt märku andnud, et uuesti ta peaministriks ei püri. Ilma igasuguse eesmärgita valitsuse peaministrina peab tunnustama Ansipi sportlikku vormi, mis lubab tal juhtida midagi, mille suund on täiesti ebaselge.

Äärmiselt enesekindel Jaak Aaviksoo tegi vägisi ära kooliseaduse, mis siis, et rabistamise hinnaks oli poolik lahendus ja omavahel vastuolus paragrahvid. Sealjuures tõi opositsioon terve aasta välja lahendusi, mis oleks andnud õpilastele suurema selguse ja õpetajatele kindluse. Nüüd aga külvati segadust juurde ja sügisesed abituriendid lähevad kooliaastale vastu teadmises, et eksamite sooritamine ja eksamite edukalt sooritamine on kaks täiesti erinevat asja.

Justiitsminister Hanno Pevkuri suurim saavutus senini on Kristen Michali välja vahetamine. Sotsiaalministrina käivitas ta aga kiirabireformi, mille osas on hulk kohtuvaidlusi pooleli ja maakondades inimesed väga verised.

Ka on sotsiaaldemokraadid aastaid rääkinud vajadusest märkimisväärselt tõsta kümmekond aastat samal 19 euro tasemel olnud lastetoetusi, meie ettepanek olnud nende kolmekordistamine. Pevkur viis läbi aga vägagi küsitava kosmeetilise muudatuse, nii et võimalus saada üheksa eurot lisatoetust on ainult kõige vaesematel ja nemadki peavad selleks kord kvartalis enda vajadusi tõestama.

Kaitseminister Urmas Reinsalu on valimiste aastal olnud väga tubli ausammaste ja mälestustahvlite avamistel kõnede pidamises.

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus on samuti vägisi-minister, ennekõike paistis see välja vastuolulise jahiseaduse vastu võtmisel, mis muutis kiiresti ja kardinaalselt kogu valdkonda. Kuigi sellest ei ole mingit kasu, on Pentus-Rosimannus keskkonnaministri ja kaasaegse inimesena oma väljaütlemistes tublisti tasakaalustanud Juhan Partsi energeetikaalaseid seisukohti, mis on päris üle-eelmisest sajandist.

Kultuuriminister Rein Lang teeb kultuuriinimesi vägisi õnnelikuks, tulemusi loeme aga iganädalaselt meediast. Langi võimekus kultuuriministrina kultuuritegijaid omavahel tülli ajada ei ole mitte tema eelkäijast väiksem. Sisust on keeruline rääkida, ennekõike kuuleme välja vahetatud inimestest ja solvumistest. Siiski võib Rein Langi tunnustuseks öelnud, et siiani ei ole ta kultuurile täiendavaid makse kehtestanud.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi puhul ei teagi kohe kust tema valitsusala suurte segaduste juures alustada: Estonian Air, EAS, elektrihinnad ja Eesti Energia on vaid esimesed märksõnad. Ühelt poolt tuleb tunnustada tema meelekindlust suurte ja valede otsuste eest seismisel. Teisalt on veider, et majandusminister ei näe riigil rolli kodanike eest seismisel – elektri vabaturule minekut iseloomustas ta vältimatu sammuna, mille puhul ei ole riigil mingit võimalust tarbijate eest seista. Viimane ei ole kindlasti tõsi. Sotsiaaldemokraadid on sel aastal esitanud mitu eelnõud, mis langetaks elektri hinda tarbijatele kokku 13% ja mille hoovad on puhtalt riigi käes.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on huvitaval kombel enim paistnud silma oma seisukohavõttudega piiriküsimustes.

Rahandusminister Jürgen Ligi teeb vägisi eelarvet, mida ennekõike raamistavad tema erakonna- ja koalitsioonikaaslaste valimislubadused. Võhma jätkub, seda peab ütlema.

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler ei taandu haldusreformi eest, mida ta on juba viis aastat teinud. Sotsiaaldemokraadid pakuvad vägisi piiride ümber joonistamisele aga sisulist alternatiivi, kus kõik kohaliku omavalitsuse teenused on võimalikult kodule lähedal ja samas ka võimalikult kvaliteetsed. Selleks tuleb kõigepealt tugevdada maakondi.

Siseminister Ken-Marti Vaheri märgistas politsei- ja piirivalveameti juhi konkursil tehtud rida valesid ja inimestele näkku sülitavaid otsuseid.

Küll tuleb tunnustada, et lõpuks võttis Vaher kuulda sotsiaaldemokraat Andres Anvelti ja hakkas tegelema ka narkosurmadega. Nüüd võiks võtta kuulda nõu ka korrakaitses laiemalt.

Sotsiaalminister Taavi Rõivas on alles õpipoisi staatuses, soovime talle empaatiavõimet valdkonna mõistmiseks. Oli ka tema eelkäijal Hanno Pevkuril selles ametis alustades vaja kiiresti õppima hakata.

Välisminister Urmas Paet peaks olema väga tegus, kui seda mõõta tema nimel välja antud pressiteadete alusel. Kahjuks ei meenu, millest õieti jutt ja polegi nagu aru saanud, kuidas see kõik eesti eesmärke välispoliitiliselt edendab.”

Allikas: Delfi

x
Liitu uudiskirjaga