Muutus algab kodukohast

Sven Mikser: poliitik ei pea olema kogu aeg kõigile eeskujuks

Jürgen Ligi ütles mulle, et teil ei ole võh­ma ollagi. Vastab see tõele?

Kindlasti ei läheks ma võistlemaJürgen Ligi-ga triatlonis. Minu alaks on hüpped, temal kestvusalad. (Mikseri isiklik rekord kolmik­hüppes on 13.99, käimasoleva hooaja edeta­belis hoiaks ta selle tulemusega üheksandat kohta – R. K.)

Sel aastal on mul kilometraaži vähem, aga eelmisel suvel jooksin maha 300 kilomeetrit. Erakonnajuhtidestjään ma võhma poolest al­la Andrus Ansipile. Tema on – nagu Reformi­erakonna tipud üldse – tuntud maratoonar ja suusataja. Mina ei ole pikamaamees, aga üldi­selt pole minu füüsilisel vormil häda midagi.

Me kohtusime teiega esimest korda 1996. aasta kevadtalvel Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikus, te olite inglise fi­loloogia viimase kursuse tudeng. Mul on selgelt meeles, kuidas te jutustasite mul­le silmade särtsudes, kui aateline ja ees­timeelne mees on Edgar Savisaar.

Mina seda ausalt öeldes ei mäleta, aga toona olin ma Keskerakonna liige ja ma pean ütle­ma, et laulva revolutsiooni ajast kuni selle hetkeni, mil ma Keskerakonna esimehes pet­tusin, olin ma seda meelt, et ta on tõesti ees­timeelne ja Eesti asja eest väljas.

Ma usun siiamaani, et teatud ajalooetappidel on ta seda ka väga heal viisil olnud. Te­ma tee läbi Eesti poliitika on olnud kindlasti väga mitmetahuline.

(Sven Mikser räägib tempos, nagu tuleks tal terve «Kalevipoeg» tunni ajaga ette luge­da – R. K.)

Mis juhtus? Miks te Savisaares pettusite?

Pettunuid oli toona suurem hulk, ja seda mit­mel põhjusel; aga õlekõrs, mis kaameli selg­roo murdis ja tegi võimatuks Savisaarega koos edasi minemise, oli tema käitumine euroreferendumi eel, kui Keskerakond võttis positsioo­ni olla Euroopa Liiduga liitumise vastu.

(Sven Mikseri kõne kiireneb veelgi – just­kui ta kardaks, et kohe tuleb keegi ja varas­tab sõnad suust – R. K.)

Ma olin ise üks selle valitsuse liikmetest, mis viis lõpule läbirääkimised Euroopa Liidu­ga ühinemiseks. Toonase valitsuse (Kallase va­litsus, 28.01.2002-10.04.2003 – R. K.) kesk­erakondlastest ministritena tundsime, et ole­me läbirääkimiste lõpptulemuse eest vastuta­vad – olles saavutanud mitmes peatükis tule­musi, mis meie arvates olid Eestile head.

Lihtsalt pettumusest, et Keskerakond jäi 2003. aasta riigikogu valimiste järel valitsusest välja, hakata mängima Eestile nii olulise asjaga, nagu kuulumine või mittekuulumine Euroopa Liitu…

Kas te lapsele õhtul unejuttu kah sellises tempos ette loete?

Ei loe! Lapsele loen unejuttu palju aeglase­malt.

Kuidas te Enn Eesmaaga läbi saate?

Igati viisakalt ja kultuurselt.

2004. aasta kevadest, riigikogujuhatuse valimiste päevast on Teet Malsroosil foto, kuidas tühjas riigikogu saalis on 10-15 minutit enne istungi algust võtnud koha sisse Enn Eesmaa – nagu oivik 1. septemb­ril klassis. See päev pidi kujunema tema poliitilise karjääri triumfiks – ta oli Kesk­erakonna fraktsiooni ametlik kandidaat riigikogu aseesimehe kohale. Ja teie oma kamraadidega, toona veel täitsa omad, lõite Eesmaale noa selga. Sel päeval and­sid endast ametlikult märku hilisemad aknaalused – keskerakondlased, kes hää­letasid vastu fraktsioonis otsustatule ja aseesimeheks sai hoopis Kreitzberg.

Kuidas meie lahkumine toimus… 2003, enne euroreferendumit, oli Keskerakonna kongress Tartus, kus mina esindasin seisu­kohta, et me peaksime erakonnana toetama Euroopa Liiduga liitumist, Vilja Savisaar ve­das vastaste leeri.

…ja Peep Põdder, kui ma õigesti mäletan, pidas üsna õudses intonatsioonis kõne: kaalu argumente ja kuula südame häält!

Jah!

Edgarile tohutuks üllatuseks ei loetud mit­te teksti, vaid kehakeelt, ja saal hääletas Eu­roopa Liiduga liitumise vastu.

Kui 2004 märtsis hakati valima Keskera­konna riigikogufraktsiooni juhtkonda, tun­dus mulle, et seal on võimalik saavutada tu­lemus, mis ei ole Savisaarele meelepärane -toona ma kandideerisin Vilja Savisaare vas­tu fraktsiooni esimeheks.

(Mikser turtsatab korraks nagu poisike, kes on pannud klassijuhataja käekotti kärn­konna – R. K.)

Aga Edgaril on üldiselt hea võime erakon­na kõikvõimalikke organeid hästi kontrolli­da, nii et ikka Vilja Savisaar sai fraktsiooni esimeheks.

Riigikogu juhatuse valimistel taasesitasi-me meie, eraldujad, aseesimeheks Peeter Kreitzbergi ja – kui te nii ütlete – ju siis oli Enn Eesmaa fraktsiooni ametlik kandidaat… Aga nii see poliitikas käib.

Eks sellised asjad võivad ühel hetkel tus­ka tekitada – kui sa mingi positsiooni kaotad. Ma oli riigikogus aknaalusena kaks aastat kaitsekomisjoni esimees. Kui aga tehti Ansi-pi esimene valitsus, läks selle komisjoni esi­mehe koht koalitsioonileppega Keskerakon­nale. Selle pidi täitma Toivo Tootsen ja – mind umbusaldades tundis ta ennast ikka silma­nähtavalt halvasti. Samas ei mõjutanud see meie isiklikku läbisaamist. Niisugused asjad käivad poliitika juurde.

Kuidas sai juhtuda, et sotsid kaotasid Vilja Savisaar-Toomasti Reformierakon­nale?

Ma usun, et päeva lõpuks…

See on nii õudne väljend! Kust see tuleb?

Selles mõttes päeva lõpuks, et küllap oli uue erakonna valik Viljale pikk ja keeruline protsess.

Ta pidas ikka teiega kah läbirääkimisi?

Me vestlesime temaga, jah. Me ei ole sotsiaal­demokraatidena aga just head motivatsioonipakettide pakkujad. Olgem ausad, ega meil nii palju pakkuda ole kah kui mõnel teisel.

Praegu räägite läbi Kristiina Ojulandiga?

Ojulandiga ei ole ma rääkinud ei silmast sil­ma ega telefoni teel… ma ei tea kui kaua. Ma arvan, et ma vestlesin temaga – aga täiesti mittepoliitilistel teemadel – eelmise aasta au­gustis, kui ta oli veel igati karjäärivõimeline ja kõlblik reformierakondlane.

Kas teie olete astmelise tulumaksu poolt?

Jah! Eesti üksikisiku tulumaks koormab sis­setulekute alumises otsas inimesi natuke roh­kem, kui ta peaks – tulumaksuvaba miinimu­mi tuleks tõsta. Teisest küljest võiks selle võr­ra rohkem riigikassase panustada inimesed, kes väikest maksukoormuse tõusu ehk ei märkakskija kes ei peaks sellepärast oma tar­bimisharjumusi muutma.

Kui Keskerakonnas räägiti astmelisest tulumaksust, siis teie ei hoidnud rusikat taskus ega kannatanud vaikides nagu Vilja Savisaar-Toomast?

Ei hoidnud ka Savisaar-Toomast ja Ain Seppik rusikat taskus ega kannatanud vaikselt.

(Mikser turtsatab korraks nagu kindral, kel meenub kutsealusena pealt nähtud armee-lollus – R. K.)

Poliitikuina oleks neil ehk mõistlikum ja inimeste arusaamisvõimest lugupidavam öel­da: «Ma olen näinud valgust ja saanud aru, et lood on tegelikult teistmoodi!» Hakata aga rääkima, et ma juba toona õõnestasin kodu-parteid salaja seestpoolt ja olin tegelikult proportsionaalse maksusüsteemi toetaja – see ei ole tark ega kaval käik.

Poliitiku töö juurde kuulub paratama­tult see, et ta peab oskama otse kaame­rasse vaadates valetada?

Ma ei usu, et peab. Eesti poliitikud on vale­dega vahele jäänud, mis tähendab, et poliiti­kas valetamine nüüd iseäranis haruldane po­le, aga ma ei usu, et poliitikas edukas olemi­seks peaks ilmtingimata oskama valetada.

Kust ja mille eest sai Savisaar raha, mida avalikkusele esitletakse honorarina?

Jumal teab! Savisaar ise kah kindlasti teab, ning too teab, kes selle raha andis.

Eestis on väike hulk inimesi, kes on Vene­maa eksperdid, ja suur hulk inimesi, kes pea­vad ennast Venemaa ekspertideks – mina ei kuulu kummassegi rühma! -, sama lugu on ka Savisaare ekspertidega.

Aastani 2005 võisin mina end lugeda mittekeskerakondlaste seas Savisaare eksper­diks, aga nüüd on nii palju aega mööda läi­nud ja ma olen nii vähe teda lähedalt näi­nud… Kui ma tahan püüda mõista, mida ta räägib, siis ma küsin abi Rainer Vakralt või kelleltki teiselt, kes teda lähemast minevi­kust vahetult mäletab. Ma ei pretendeeri enam sellele, et oleksin võimeline lugema te­ma mõtteid või käikude loogikat.

Kes või mis võiks sügisestel valimistel saada Tallinnas Savisaare vastu?

Savisaar on suhteliselt ammu saanud selgeks, et Tallinnas on märkimisväärne hulk valijaid, kellel on täiesti legitiimsed õigused ja ootu­sed ja huvid; kelle emakeel on vene keel ja et neil on eesti emakeelega inimestega täpselt võrdne hääl. Savisaar on pika aja jooksul ol­nud ainus poliitik, kes on tõsiselt näinud vae­va, et neid inimesi kõnetada.

Jah, ta on teinud seda populistlikult, on tei­nud seda ka administratiivset ressurssi väär-kasutades, aga ta on seda teinud ja sellel on tulemus! (Mikseri kõne on aeglustunud, ko­guni sõnavahed on aimatavad – R. K.)

Selleks, et Savisaart võita, peavad teised kah mõtlema, et on vaja nende inimestega kõnelda, on vaja pakkuda neile sõnumit, mi­da nad on valmis kuulama.

Lühidalt: sügisel võidutseb Tallinnas Keskerakond.

Keskerakond saab Tallinnas enim hääli ja kohti volikogus. Aga tema absoluutne ena­mus ei ole kindlasti veel kivisse raiutud. Hea tööga on teistel võimalik seda väärata. Või siis ka Savisaarel endal – rehale või ämbris­se astudes.

Ükskõik, kes teine mingi ime läbi Tallin­nas võimule tuleb, kas siis Keskerakon­na kaks algatust jäävad: keegi ei julge puutuda tasuta ühistransporti ja keegi pole nii rumal, et loobuda Tallinna Tele­visioonist?

Esimeses ma olen üsna veendunud. Teises mitte nii väga.

Mis juttu te räägite! Kujutage ette, et sot­sidel on Tallinnas tasuta propagandakanal. Möödunud riigikoguvalimiste eel oli teil ametis terve meeskond, kes luges kokku viimase kui inimese, kes teie tele­reklaami vaatama sattus, ja nõudis, et telekanalid teile lubatud vaatajate arvu kätte saaksid – reklaami üha uuesti ja uuesti näidates.

Meeskonda polnud vaatajate arvu lugemiseks vaja, selleks on olemas suhteliselt usaldus­väärsed meetodid, mida telekanalid ise ka­sutavad. Aga loomulikult me lugesime vaata­jaid, sest meil pole nii heldeid annetajaid kui Reformierakonnal või nagu olid omal ajal Keskerakonnal, seetõttu veereta-me meie iga senti kaua peos.

Kuid Tallinna Televi- ‘ siooni fänn ma ei ole. Ma ei arva, et üks omavalitsus peaks tingimata pidama ülal propagandakanalit. Või kui ta ei ole propagandakanal, kui ta on selline, kus näidatakse lihtsalt mängufilme, tekib veel suurem küsimus, miks on seda vaja.

2011. aasta riigikogu valimiste eel uurisin ma põhjalikult oma ringkonna kandidaa­tide nimekirju – nii inimeste kui ka par­teide kaupa. Kokkuvõttes olin üsna nõu­tu. Näiteks IRL oli pannud Ergmaja Tul­viste vahele Aivar Koka. Kuidas ma hääle­tan emma-kumma akadeemiku poolt, kui tean, et minu abiga saab sisse Kokk! Sot­side puhul häiris mind väga teadmine, et te olite äsja rõõmuga kodustanud kaks kõige priskemat reiljanipoega, keda ela­des Luua metsade vahelt leida võib.

Ainus meie praegune Jõgevamaalt sisse saa­nud rahvasaadik Jaan Õunapuu on olnud küll Rahvaliidu liige, aga kindlasti mitte paadunud reiljanipoeg – kui kasutada teie väljendit.

Täisnimekirjaga valimistele mineval era­konnal ei õnnestu kunagi saavutada olukor­da, kus nimekirjas pole ühtegi inimest, kes ei oleks ühele või teisele valijale ebasümpaat­ne. Mina arvan, et meie nimekirjad olid head.

Eesti poliitikas on erakondade ühinemisi olnud päris palju ja ikka vaatavad vanad oli­jad uusi tulijaid väikese võõristusega. Omal ajal tundsin minagi, et erakonna sees vaada­ti nii: meie, päris sotsiaaldemokraadid, ja ne­mad – endised keskerakondlased.

Sotsiaaldemokraatlik ksenofoobia?

Kindlasti! Ja see on täiesti arusaadav. Igasu­gustes klubilistes ühendustes peetakse min­gi aeg uusi tulijaid vähem legitiimseteks kui vanu olijaid.

Rahvaliidust meile tulnute osas on prae­gu valdav emotsioon see, et keegi poleks osa­nud oodata, et nad on nii head! Küsimus on teemavaldkondade tundmises ja parteile li­saväärtuse andmises. Rahvaliitu vaadati omal ajal nišierakonnana ja ta ka ise vaatas ennast nišierakonnana – tegeles maaelu- ja regio-naal- ja põllumajandusküsimustega. Aga sealt me oleme saanud hämmastavalt häid tead­misi ka paljudel teistel teemadel.

Mis Reiljaniga juhtus?

Reiljan tegi asju, mida poliitiku puhul ei pee­ta lubatavaks ja eetiliseks.

…ja jäi vahele?

…ja jäi vahele! Võib-olla läks ta liiga jultu­nuks. Ma ei oska seda kommenteerida. Ma ei oska uskuda ega arvata, et see oleks olnud poliitiline tellimustöö. Reiljan ega tema juhi­tud erakond polnud sellel hetkel, kui nad po­liitikast lahkuma sunniti, mingid võtmemän­gijad ega tõusev jõud.

Küll aga oli Rahvaliit harjunud juhtima keskkonnaministeeriumi ja põllumajan­dusministeeriumi, mille haldusalas lii­guvad suured summad.

Kas see tegi Rahvaliidust jõuka erakonna… Ju siis oli ressurssi, mida ei kasutatud viisil, nagu oleks pidanud.

Kas teil on vahel piinlik olla poliitik?

Ei! Poliitikaga käib küll kindlasti kaasas kol­lektiivse vastutuse mõõde. Kui keegi jääb va­hele põrsastega või majoneesiga, saavad kõik justkui määritud. Aga mina ei ole tundnud suhtumist: ju te olete seal kõik pätid, vargad ja kaabakad.

Kindlasti on olemas poliitikuid, kellel on põhjust piinlikkust tunda, ja nende hulgas on ka neid, kes kindlasti ei tunne piinlikkust, kuigi peaksid tundma.

Nimed, aadressid, isikukoodid?

Ma ei arva, et ma peaksin siin hakkama te­gema loetelu väärikatest ja vääritutest po­liitikutest.

Te rääkisite poliitikute kollektiivse vastutuse mõõtmest. Sellega kaas­neb ka kollektiivne ringkaitse. Po­liitikud on konkurendid ju vaid vali­mispäeval.

Poliitikud on konkurendid ikkagi suure­ma osa ajast, aga kindlasti üritatakse ühi­selt kaitsta poliitiku institutsiooni kui sellist. See on jagatud huvi, et ei juur­duks arusaam: kõik polii­tikud on räpased. Ma ei nimetaks seda isegi ringkaitseks.

Millisest inimli­kust pahest ta­haksite teie, Sven Mikser, vabane­da, aga ei raatsi?

(Mikser võtab meeletu mõtlemisaja – 9 se­kundit – R. K.)

Hea küsimus. Ma ei ole niimoodi mõel­nud. Ma olen erakordselt kaugel sellest, et ma arvaks: poliitik peab olema kõigile ja kõi­ges eeskujuks. Poliitikuid valitakse selleks, et ta üritaks suunata riigi elu õiges suunas.

Ma ei küsinud üldse seda!

Ma ei ole täiskarsklane, aga ma ei tipsuta igal õhtul. Ma ei suitseta, ma ei mängi hasartmän­ge, aga. pahesid.

Kindlasti oleks võimalik olla parem inime­ne, kui ma olen, aga ma ei püri inimesena täiuse poole – et mul oleks tiivad seljas, aura ümber pea ja ma kuuleks kogu aeg kõrvus harfihelisid.

Me ei vali arsti selle järgi, et ta poleks ku­nagi läinud vales kohas üle tänava või sõit­nud bussis jänest.

Ka poliitiku puhul on imelik, kui öeldak­se: «Issand küll, ise parlamendi saadik, aga rääkis autoroolis mobiiltelefoniga!» Muidu­gi on see juhtum laiduväärne, aga me ei vali ka poliitikuid selleks, et nad oleks oma iga­päevase käitumisega eeskujuks. See ei ole poliitiku funktsioon. Kuid loomulikult tuleb neile panna pahaks vääritut käitumist.

Viimasel ajal on mitu korda kerkinud teemaks kommenteerimismasinad. Eesti Ekspress kirjutas, kuidas Reformiera­kond üritas luua netikommentaatorite armeed. Hiljuti selgus, et Tallinna linna­valitsusel on munitsipaalkommentaatorite võrgustik. Kui suur on sotside mees­kond, kes peab hakkama seda intervjuud viivitamatult kommenteerima?

Kommenteerimist ei organiseeri me küll kui­dagi. Samas ei näe ma ka midagi taunitavat selles, kui reformierakondlane tantsib saa­tes «Tantsud tähtedega» ja erakonna meili-listi postitatakse üleskutse vaadata saadet ja olla omale toeks.

Tõepoolest, kui tekkisid Delfi ja ajalehte­de kommenteerimisvõimalusega portaalid, läksid poliitikud täitsa hasarti: kommentee­risid vastastikku veebis, ise istusid teine tei­sel pool seina. Aga see asi on vähemalt küm­ne aasta tagune ja ammu ära unustatud.

Mina loen viimasel ajal peamiselt spordi­uudiste kommentaare. Kirjutan kommentaa­re veel harvem – erinevalt sellest ajast, kui kommenteerimine oli värske, uudne ja huvi­tav. Siis sai tõesti ka ise hasardiga kommen­teeritud poliitilisi uudiseid.

Me mäletame seda hasarti – mitu klikki sekundis te jõudsitegi Savisaare kiitu­seks teha?

Jumal teab! (2001. aasta veebruaris palus too­nane popp portaal Mega hinnata Edgar Savi­saare käitumist, kes viis välissaatkondadele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele tea­be tulistamisskandaalist. Riigikogu liikme Sven Mikseri IP-aadressilt oli üle 250 korra hääletatud vastusevariandi poolt, mis tunnis­tas Savisaare käitumise asjakohaseks – R. K.)

Kommenteerimise uudsus ja võlu ja ägedus on tunduvalt langenud, kuigi sellele omista­takse ikka veel suurt tähtsust ja tähendust.

Teie kohta käib legend, et kui te 24. veeb­ruaril 2002 hakkasite verivärske minist­rina minema paraadile, saatis kaitsemi­nisteeriumi kantsler teid ukselt kibekii­resti kaubamajja mantlit ostma – minis­ter ei lähe jopega paraadi tervitama!

See lugu vist ei vasta tõele. Eks neid legende ole igasuguseid. Ma olen parlamendis 1999. aastast, nüüdseks olen olnud juba üle 10 aas­ta eksminister, ja kolm aastat olen juhtinud erakonda – ma peaks olema õige vilets mees, kui minu kohta ei liiguks legende. Mul on hea meel, et minust on tehtud anekdoote, nukk «Pehmetesse ja karvastesse» ja liigub legende.

Muidugi ma olen kasutanud nõuandeid, kuidas välja näha ja kuidas mitte näha; teine­kord antakse seda nõu ka küsimata, aga kui see on hea, tuleb seda kindlasti kuulda võtta.

Kui president kutsus juuni algul kõik parlamendierakondade esimehed Kadri­orgu, eristusite teie oma tööriietelt sel­gelt teistest parteijuhtidest.

Kui te nii ütlete. Aga ma ei ürita fotograafile ettejäämiseks ennast kuidagi märgiliselt rii­desse panna: et mul nüüd lips või särgitriibud kuidagi mingit sõnumit kannaksid. Ma arvan, et see on ilu märkaja silmades.

Millal saab teist peaminister?

(Mikservastab kiiresti, lühidalt ja täpselt na­gu ohvitser, kes teab ette päeva, mil vahetu­vad õlakud – R. K.)

Kui kõik läheb nii, nagu ma arvan, et peaks minema, siis – aastal 2015.

Allikas: Õhtuleht

x
Liitu uudiskirjaga