Muutus algab kodukohast

Lauri Läänemets: ka mehed vajavad võimalust olla lapsevanem

Noor mees sõidab purjus peaga end vigaseks, teine upub joobes ujuma minnes. Põhikoolist kõrgkoolini jätavad mehed õpingud pooleli märgatavalt enam kui naised. Töötuski räsib Eesti meest rohkem. Mehed rändavad tööd otsides Eestist välja kogustes, mida pole enam kui 100 aasta jooksul nähtud. Pere ja laste jaoks pole meestel sageli aega. Tervisehädade üle õige mees ei kurda. Ja lõppeks võtab ka surm mehe Maarjamaal varem kui naise.

Need on näitajad, millega oleme harjunud kirjeldama Eesti meest. Kas see kirjeldus viitab mehisusele või mehelikkuse kriisile?

Meeste rolli vähesele muutusele võrreldes naise rolli muutusega viitab ka sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse aruanne, milles nenditakse, et arusaam meeste olemusest, identiteedist ja rollist on püsinud kitsa ja muutumatuna. Püsib uskumus, et maskuliinsus on vaid üks kindel tunnuste kogum, mis ei saa ega tohigi muutuda – maskuliinne mees peab ühiskonnas endiselt aktsepteeritud arusaama kohaselt olema agressiivne, emotsioonivaba, domineeriv, saavutustele ja karjäärile orienteeritud perekonna ülalpidaja.

Samas on järeldatud, et ettemääratud rollist kõrvalekaldumine toob kaasa nii sanktsioonid madala ühiskondliku positsiooni ning normist hälbiva mehe mitteaktsepteerimise näol kui ka inimese enda negatiivse enesehinnangu, ebakindluse ja probleemsuse, näiteks vägivaldsuse, ennasthävitava või suitsidiaalse käitumise.

Ka tänapäeval on levinud ootused meestele kui pere peamistele toitjatele. “Hea isa” tagab perele leiva, mitte ei osale lapse kasvatamisel ja kodutööde tegemisel. Lapsevankriga isasid on viimastel aastatel juurde tulnud, kuid on siiski erandid ning korraga nii imetluse kui imestuse objektiks. Nagu ka kodutöid tegevad mehed.

Ent kas see pilt võiks olla mitmekesisem ka meeste jaoks? Muutuse puhul on oluline “ühiskondlik”, sageli soolistel stereotüüpidel põhinev kõrvaltpilk – kas laste mänguväljakul last saatev isa on mees, kes pühendub lapsele-perele, või luuser, kes ei viitsi oma pere eest raha teenides hoolt kanda. Või kas kodu koristav või pesu triikiv mees on naise tuhvlialune?

Palju on räägitud sellest, et isade kaasamine lapse kasvatamisesse aitaks naistel naasta peale lapse sündi tööturule, ent samavõrd oluline on anda ka lapse isale võimalus suurendada oma rolli lapse kasvatamisel. Vanemahüvitise kasutajate hulgas on vaid kuus protsenti mehi. Kuigi isadel on võimalus jääda kahe kuu jooksul enne eeldatavat sünnitustähtaega ja kahe kuu jooksul pärast sünnitust 10-tööpäevasele tasustatud isapuhkusele, on pikem isapuhkus siiski erandlik.

Ühelt poolt on see tööandjate ja riiklike poliitikate küsimus, kuid teisalt suuresti kinni ühiskondlikes tõekspidamistes. Meeste suuremat osalust lapse kasvatamisel takistab ühiskonna poolt mehe seatud tugev ootus pere ülalpidajana, mis tekitab hirmu ning alaväärsuse tunnet naise palgast sõltuda. Lapsega koju jäämine tähendab lisaks kodutöödele ka palju üllatunud pilke. Tähelepanu keskele sattumisega kaasneb mõnikord tunnustus, mõnikord halvustus, rõhutades normaalset, kuid siiski tavapärasest teistsugust käitumist. Samuti sageli naiste endi soovimatus loobuda oma rollist kodus.

Levinud arvamus, et naine on parem lapse kasvataja, ja ühiskonna hoiakud võtavad enamusel isadelt lootuse lapsega koju jääda. Võib-olla annaks paindlikum, töö ja kodus olemisega kombineeritud lapsehoolduspuhkus meestele võimaluse rohkem aega lapsega veeta ja muudaks tavaliseks näha isasid ja lapsi nendes tegevustes, kus me praegu oleme harjunud ema ja last nägema.

Meeste paindlikum roll tooks märkimisväärset kasu nii lastele, kes saaksid mitmekesisema kogemuse, kui ka meestele endile. See aitab luua lähedased suhted omastega ning säästab tulevikus meest ennast mitmetest probleemidest, mida ilma toetavate lähisuheteta suurema tõenäosusega tekib. Nimelt näitavad uurimused, et lastega lähedasi suhteid omavad mehed tarvitavad vähem sõltuvusaineid ning nende tervis on parem. Lõppkokkuvõttes võib lausa väita, et head lähisuhted võimaldaksid meestel kauem elada.

Selleks, et isa rolli väärtustavad mehed oleksid loomulik osa meie argipäevast ja mitte vaid pidukõnedest, on vaja riiklikul tasandil tegeleda lapsevanemaks olemise võimalusi suurendava tööhõive- ja hariduspoliitikaga. Näiteks muutes vanemahüvitise maksmise paindlikumaks ja õiglasemaks ning isapuhkuse pigem reegliks. Nagu näiteks on Islandil, kus isadele on reserveeritud kolm kuud individuaalset vanemapuhkust, mida emadele üle kanda ei saa.

Palju on räägitud ägedatest noortele ja andekatele suunatud innustavatest töökeskkondadest (nt Skype’i kontor), kuid kui paljud tööandjad on valmis aktsepteerima meessoost töötajat kui lapsevanemat ega vaata altkulmu, kui nende meestöötaja võtab haige lapse põetamiseks vabu päevi või tõttab kohe pärast tööpäeva lõppu pere juurde? Kui paljud tööandjad ei küsi seepeale – aga kas lapsel ema pole?

Autor on sotsiaaldemokraatliku erakonna meesühenduse esimees.

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06285521

x
Liitu uudiskirjaga