Muutus algab kodukohast

Randel Länts: Milles seisneb meie maailmavaade?

(Randel Läntsi kirjutis on ajendatud 1. augusti Sakalas ilmunud Rannar Raba kommentaarist «Mitte millestki midagi?».)

«Aitäh, sotsid!» ütles endamisi Helsingi äärelinna mänguasjapoe müüja laupäeval, kui oli enda järel poeukse sulgenud. Teda ootas ees meeldiv pärastlõuna: tal polnud vaja sisseoste teha ja ta võis pühenduda perele.

Umbes niiviisi võib ette kujutada Rannar Raba kirjeldatud juhtumit teisest vaatevinklist. Kusjuures tol müüjal õnnestus lapsele antud lubadust pidada.

Kuidagi jabur on lugeda, kuidas oma eksimuse tunnistamise asemel süüdistatakse riigikorraldust. Ei kõla veenvalt, et lapse lootuste luhtumises on süüdi ametivõimud. Isegi kui keegi ei soovi, et riik talle üht või teist ette kirjutab, pole tal mõtet oma tegematajätmistes riiki süüdistada.

Mina ei tea, miks Eestis on nii toidu- kui tarbekaupade hinnad kõrged. Küllap tingivad selle turu väiksus ja väike kasumimäär. Võib-olla mängivad rolli ka tööjõukulud.

Selles valguses tundub paratamatult imelik, kui Viljandis on kaks Selverit, Rimi, Maksimarket, kaks Maximat, Säästumarket ja veel ridamisi väiksemaid toidukauplusi. Pole küll arvutanud, aga usun, et siinne poodide hulk elanike arvu kohta on üks suuremaid. Korralikku kingapaari osta pole aga võimalik.

Nagu Raba ei soovi minagi, et peaminister Andrus Ansip ütleks, kui palju peab leivapäts maksma. Olen veendunud, et niisugust asja ei taha oma riigis otsustada ka Soome peaminister Jyrki Katainen ega Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt. Nõustun, et tegu on maailmavaatelise küsimusega.

Aga kas meie maailmavaade seisneb siis võimaluses aina tarbida? Usus, et konkurents lahendab eranditult ja alati kõik küsimused? Et riiki tuleb juhtida ainult ettevõtlusloogikast, jättes sotsiaalsed aspektid kõrvale? Kui nii, siis koligem kõik ülepeakaela Tallinna ja avagem ööpäev läbi avatud kauplused. Eesti oludes oleks nõnda kindlasti kõige efektiivsem.

OLEN JUBA aastaid püüdnud oma tarbimisharjumusi korrigeerida. See, et mul on võimalus minna pühapäeval kell 22.45 kauplusesse sinepit ostma, ei tähenda ilmtingimata, et ma seda kasutaksin. Võin vabalt oodata ka esmaspäeva hommikuni.

Mul on nendest müüjatest lihtsalt kahju. Ka neil on keegi, kes neid koju ootab, näiteks laps, kes vajab abi kodutöös.

Muidugi võib alati öelda, et otsigu nad siis endale muu töökoht. Kuid milles on lapsed süüdi?

Teile, kes te soovite libertaar­sele maailmavaatele truuks jääda, üks soovitus: tehke oma sisseostud riigis, kus inimestel pole vaja puhata. Või veel parem: külastage internetipoode. Seal on võimalik ööpäevaringselt oma ostmise õigust ja vabadust nautida. Tulumaksu alandamisest jääb ühtlasi rohkem raha kätte.

Ei maksa aga imestada, et arstiabi pole küllalt hästi kättesaadav ja koole suletakse. Ja järgmine kord, kui laupäevasel pärastlõunal Ida-Helsingisse satute, viige laps hoopis mänguväljakutele. «Paha» riik on neid sinna rohkesti rajanud.

Allikas: Sakala

x
Liitu uudiskirjaga