Muutus algab kodukohast

Sven Mikser: Privaatsuse ja julgeoleku tasakaal

Küsimuse üle, mil määral on õigustatud üksikisiku eraelu puutumatuse piiramine ühiskonna kollektiivse julgeoleku kaitsmise sildi all, on arutletud pikemat aega. Teravalt tõusetus see teema tosina aasta eest seoses New Yorgi ja Washingtoni terrorirünnakutega. Toona leidis enamik julgeolekueksperte, et terrorirünnakute ennetamiseks on lausalisest andmekogumisest palju tõhusam n-ö inimluure võimekuse suurendamine ja eri julgeolekuasutuste parem koostöö ja infovahetus.

Puhtaid lahendusi paraku pole ja info paremal sünteesimisel põhinev lähenemine sai suure tagasilöögi WikiLeaksi skandaaliga, kus nõrgaks lüliks osutus paraku inimfaktor: reamees Manning, kes omas ametkondlikku juurdepääsu määratule hulgale sensitiivsele teabele, tassis selle piltlikult öeldes kohvriga küberanarhistidele, kes selle internetti üles laadisid. Avaliku turvalisuse suurendamiseks kokku kogutud teave sai hoopis poliitiliste pingete ja ohtude allikaks.

Kaamera igasse magamistuppa?

9/11 rünnakute järel oli poliitilistes ringkondades popp öelda sedagi, et parim vastulöök ekstremistidele ja totalitaarse korra ihalejatele on mitte muutuda nende sarnaseks. Teisisõnu: kui asume vastuseks terroriohule oma avatud ühiskonda suletuse poole tagasi pöörama, siis on meie ründajad vähemalt osalise võidu saanud. Ent hoolimata lubadusest hoida avatust, käis tegelik elu teist rada: lennujaama turvakoridori hakkasime üha enam läbima paljajalu, riigipiiril andsime sõrmejälgi ja lasime üles pildistada oma silmaiiriseid.

Valitsustel, eriti julgeolekuametkondadel, on kalduvus uskuda, et teavet ei ole kunagi liiga palju ja selle kogumine õilsal eesmärgil ei saa olla taunitav. Avalikkust rahustatakse väitega, et seaduskuulekatel kodanikel ei olevatki midagi varjata, või siis küsitakse retooriliselt, kas oleme oma e-kirjavahetuse saladuse nimel valmis riskima ohvriterohke terroriaktiga.

Aga teisalt tuleks alati küsida ka kaks kriitilist küsimust. Esiteks, kas oleme valmis võtma riske, mis seonduvad lausalise andmekogumisega (või totaalse nuhkimisega) juhul, kui neid andmeid satuvad koguma ja haldama sobimatud inimesed. Kinnitus, et korralikul inimesel pole miskit peljata, mõjub hoopis vähem veenvalt, kui kujutleme andmete töötlejana arvuti taga istumas kõrget julgeolekuametnikku Herman Simmi.

Teine oluline küsimus on see, kas sama eesmärgi saavutamiseks ei ole teisi, vähem privaatsust riivavaid vahendeid. On tõenäoline, et igasse magamistuppa politsei valvekaamerate paigaldamine ja salvestatu säilitamine hiiglaslikes data-pankades aitaks vähendada lähisuhtevägivalda, ent selline meede ei oleks ei mõistlik, proportsionaalne ega ka ühiskonnale vastuvõetav. Terroriennetus on demokraatliku riigi valitsusele kõrge prioriteetsusega ülesanne, ent see ei tähenda, et mis tahes meede, mis terroriohtu grammikese võrra vähendab, oleks asjakohane ja õigustatud.

Isikliku relvaga terroriohu vastu

USAs on debatt teemal turvalisus versus privaatsus seoses Edward Snowdeni afääriga uue hoo sisse saanud ja administratsioon on sattunud tugeva surve alla. On märkimisväärne, et veelahe ei jookse seekord piki parteiliine, vaid jagab mõlemad suured erakonnad kahte enam-vähem võrdsesse laagrisse: andmekogumisprogrammi kaitsel seisab vabariiklaste konservatiivsem tiib koos demokraatide “pragmaatilisema” osaga, privaatsuse apologeetide seas on demokraatide liberaalsem tiib koos libertariaanidest vabariiklastega.

Ei ole kahtlust, et Euroopas ühtib avalik arvamus neis küsimusis pigem USA liberaalide ja libertariaanide koalitsiooni omaga. Ka on eurooplastele Ameerika arusaamades üksjagu kibedat irooniat.

Üks USA terrorismiekspert, kellega mul oli au mõni aeg tagasi vestelda, ütles inimeste privaatsust piiravate erimeetmete õigustamiseks umbes nii: valitsus on tänu eriteenistuste kasutatavale taktikale terroritegude ennetamisega märkimisväärselt hästi hakkama saanud. Seda tõendab kas või tõsiasi, et Ühendriikides hukkub igal aastal rohkem inimesi tulirelvadega mängivate mudilaste käe kui terroriaktide kaudu.

Märkisin toona, et terroriohu suuruse või selle ennetamise edukuse kohta see tõsiasi palju ei ütle, küll aga räägib mõndagi sellest, kui suureks ohuks ühiskonna turvalisusele on USAs ebaadekvaatne relvapoliitika. Tõepoolest – kui uskuda, et kinosaali tunginud automaatrelvaga maniaki vastu aitab kõige paremini see, kui ka sajad seaduskuulekad filmisõbrad oma tuki välja võtavad ja täristama kukuvad, siis võiks terroristidega võitlemiseks lubada ka igal korralikul kodanikul oma pomm reisilennukisse kaasa võtta.

Eestis on privaatsuse ja julgeoleku üle peetav debatt seni üsna sumbuurne. Seda tingib ühelt poolt parlamendi suvine jõudeaeg, teisalt asjaolu, et terroriohtu hinnatakse meie regioonis üsna madalaks. Peale selle ei ole Eestil teadaolevalt NSA omadega sarnaseid lausalise jälgimise programme.

Ent piirideta kübermaailmas aset leidvad arengud ja isegi kirjutamata kokkulepped puudutavad vahetult ka sadu tuhandeid Eesti internetitarbijaid.

Mullutalvine ACTA skandaal tõestas, et vajadusel suudab internetikogukond mobiliseeruda jõuliseks survegrupiks ja seetõttu tuleks Eesti poliitilistel jõududel valmistuda sellel mustvalgete lahendusteta teemal väga sisuliseks mõttevahetuseks.

Allikas: Õhtuleht

x
Liitu uudiskirjaga