Muutus algab kodukohast

Valter Parve: Õnnelikud pärnakad

Igasugused jututoad on teinud mind umbusklikuks, sest kasu neist suurt pole, saab end välja elada, ühendust vanade tuttavatega ja ongi kõik. Paidesse arvamusfestivalile sõites oli hinges juba ette tuttav kahjutunne kaotsimineva kahe päeva pärast, aga nüüd, mõni aeg hiljem, olen pigem rahul.

Kui plussid kokku lugeda, siis on need järgmised: Eesti oludes parim valik esinejaid, ladus korraldus ja ilus peopaik, huvitavad trehvamised, tähenduslik sarnasus omaaegse loomeliitude pleenumiga. Kestvam tulemus on see, et teiste mõtete abil said oma arusaamadki värskendust. Et Pärnus on päevakorras linna arengukava, toon kuuldust siia ühte-teist üle.

Tasuta huviharidus

Arvamusfestivali teise päeva lõpetas minu jaoks oluline arutelu “Õnnelikkuse võimalikkusest Eestis” ja seda juhtinud teatrimees Peeter Jalakas koos kaasesinejatega esitas muu hulgas järgmise küsimuse: “Kas riigi ja rahva jaoks on peamine end kogu aeg teistega võrrelda (näiteks saada viie rikkama hulka) või võiks eesmärk olla õnnelik elu iga inimese jaoks?”

Samamoodi saaks Pärnu puhul küsida: kas linna arengu eesmärk on rohkem elamusi pakkuv kuurort pluss muu majandus või hoopis oma eluga rahulolevad pärnakad? Kui püüelda õnnelik olemise poole ja seada kõik muu selle eesmärgi teenistusse, saaks linlaste elu korraldav arengukava selgema sisu ja lihtsama vormi.

Alata tuleb inventuurist, saada aru, mis aitab kaasa õnnelikule elule ja mis on sellele takistuseks. Siia kuulub mõni üldisemat laadi oluline teema, näiteks suhtumine inimvarasse mõjutab meid kõiki.

Kui lapsed ja noored kasvavad üles põliseid väärtusi austades, kui nad saavad siin hea hariduse ja nende andeid arendatakse, kui nende tervis on hoitud, siis pole see panus vaid emade-isade õnne- ja turvatundesse.

Kui kasvav põlvkond tajub armastust ja hoolimist, kaalub see ehk üles võõraste paikade kõrgemad palgad ja Pärnu saab areneda, tema ettevõtjatel on tööjõudu. Hoolivuse sisuks muu hulgas on näiteks kättesaadav ja pere jaoks tasuta huviharidus, sest iga laps on millegi poolest andekas ja nende võimete kaotsiminek tähendab raiskamist talle enesele, tema perele, linnale, Eestile.

See tähendab käestlastud võimalust kogeda kordaminekut ja õnnetunnet juba lapseeas, see tähendab vajadust tõsta enesehinnangut muul moel: trotsides, uimasteid pruukides, vägivallatsedes. See tähendab rikutud elusid.

Muidugi on kõigile lastele huvihariduse võimaldamine kallis ettevõtmine ja see ongi linna arengukava teema, kuhu ja mille nimel eelarveraha kulutada.

Kui järjekordsed “külvivolinikud” ostavad endale toetust sel moel, et lubavad meile meie oma raha eest tasuta transporti, on see tore küll, aga tasuta teenust pole olemas. Selleks vajalikud vahendid tuleks millegi muu arvelt ja üheks tõenäoliseks tagajärjeks on rahanappus noorte inimeste arenguvõimaluste tarvis. (Mitu lasteaiakohta Tallinnas puudu on?)

Tahaks teada

Õnne teema on väga mahukas ja leheloos saab teha sellele vaid põgusaid viiteid. Üks, mis kindlasti oluline, on inimestest hoolimine, nende ärakuulamine ja nendega arvestamine ehk moodsa sõnaga kaasamine otsustamisse.

Näiteks varasemateski lehelugudes viidatud 2011. aasta uuringu „Probleemid koolides“ puhul sai iga koolijuht eraldi ainult tema õppeasutust käsitleva ülevaate koolikiusamisest, alkoholi ja uimastite pruukimisest õpilaste seas jms. Loomulikult pidi see olema iga kooli hoolekogus üks arutamise teema, millisesse kasvukeskkonda laps terveks päevaks usaldatakse.

Tahan loota, et enamikus hoolekogudest on sellised ärakuulamised toimunud, et seal sündinud ettepanekud on jõudnud otsustajateni, et seda arvestati arengukava kokkuseadmisel. Neist igaühesse on nimetatud üks linnavolikogu liige ja olen kindel, et nad on isekeskis muljeid arutanud, kuid lehelugejana tahaksin minagi selle kohta midagi teada.

Osalusdemokraatia on linna juhtimise ühe väärtusena arengukavasse kirjutatud, aga kuivõrd seda lasteasutuste hoolekogude näitel tunda on? Paide päeva hommikul toimus Raeküla seltsimajas mõttevahetus ja sealt anti kaasa järgmine soovitus: mitte üle hooldada neid, kes ise veel midagi teha suudavad. See sobis igasse arutellu, kus osaleda sain: “Millist riiki jaksame ja tahame pidada?“, „Kui kallis on vaesus?“ ja „Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris?“.

Need teemad kuuluvad otsapidi õnne teema juurde ja kui seada linna arengu eesmärgiks, et pärnakad oleksid õnnelikud, ei ole pääsu vastuste otsimisest neile ja paljudele teistele küsimustele. Võib muidugi mitte küsida ja jätta linna juhtimine poliitbroilerite hoolde ning magava kassina loota ja oodata oma õnnehiirt.

Viimatisel Kärdla kohvikute päeval kinkis mu kunagine õpilane mulle omatehtud vildist hiirekese – matemaatika õpetamise eest. Minu jaoks on ka see põhjus ja võimalus õnne tunda.

Allikas: Pärnu Postimees
x
Liitu uudiskirjaga