Muutus algab kodukohast

Igor Kopõtin: kas meie demokraatiaga on kõik korras?

Ehkki võime uhked olla oma seniste edusammude üle kodanikuühiskonna arengus, tuleb meil demokraatia väärtusi veel edasi arendada läbirääkimiste teel, arutleb Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant Igor Kopõtin demokraatiapäeva puhul.

Demokraatia areng on pidev protsess ning vajab alati kaasamõtlemist ühiskonnas. Samuti eeldab see kodanikualgatust kui arengu mehhanismi, sest ideaalmudelis reformide algatamine tänapäeval ei käi põhimõtel ülevalt alla, vaid hoopis alt üles ehk sünnib rahva tahtel. Kodanikualgatuse vorme on piisavalt palju ja nad tulenevad kodaniku õigustest.

Postsovetlikus ruumis võib märgata, et demokraatia areng oli kirev ja sai plahvatusliku iseloomu 1990. aastate alguses, mis oli ühiskonna ja riigisüsteemi protsessi jätk Nõukogude Liidus algatatud perestroikale. Nüüd oleme jõudnud tasemele, kus võime väita, et Eestis on toimiv demokraatlik süsteem, mis põhineb Eesti Vabariigi Põhiseadusel.

Võrreldes teiste endise NSVLi liiduvabariikidega oleme jõudnud üpris kaugele ning olles Euroopa Liidu täieõiguslikud liikmed, võime tunda lausa uhkust. Meie välisuudistes kajastuvad probleemid demokraatiaga Venemaal, Kesk-Aasia vabariikides, Valgevenes ja Ukrainas, meie diplomaadid nõustavad poliitikuid Gruusias ja Afganiastanis, viimaste välisuudiste hulgas on kõige kuumem olukord Süürias. Meie riigis ei vahistata poliitilise opositsiooni liidreid. Kuid kas meie demokraatiaga on kõik korras?

Kas meie kodanikuühiskond on tõesti nii kaugele arenenud, et võime uhkustada? Mida siis näitab kodanike valimisaktiivsus riigikogu valimistel, mis ei ületa 70 protsenti, koalike omavalitsuste valimistel aga 55 protsenti, Euroopa Parlamendi valimistel on isegi alla 50 protsendi? Seda võib nimetada osalusprobleemiks, kuna hääeõiguslikud kodanikud ei saa tihtipeale aru sellest, et demokraatlikus ühiskonnas kaasnevad õigustega kohustused, mille hulgas on valimistel osalemine.

Kuidas saab kodanik mitte huvituda poliitikast, kuigi poliitika on sisuliselt kõik, mis teda ümbritseb? Rohkem kui 40 protsenti kodanikest ei oma poliitilisi eelistusi või koguni ei osale valimistel, mis lööb osalusdemokraatiat taasakaalust välja. Osa valijatest käitub automaatsete eelistuste järgi ega mõtle sugugi kriitiliselt.

Kõigil on sõna sekka öelda. Mõnede poliitikute väljaütlemised, loosungid või tegevusmuster praegu alanud kohalike omavalitsuste valimiste kampaania raames kutsub esile sarkasmi, oponentide seas lausa viha. Poliitikud unustavad tihtipeale, et nemad peaksid käituma kui riigimehed, mitte asetama soovide tippu oma isiklikku karjääri.

Oktoobrivalimised peaksid näitama, kas möödunud aasta poliitiline kriis, mis kulmineerus Harta12 ja rahvakoguga, suutis muuta olukorda, kus me võime tõdeda, et meil ei ole partokraatiat. Kaldun arvama, et mitte. Poliitilises spektris on neli suuremat erakonda, mis suudavad jagada võimupirukat, teistel on aga endiselt raske ületada valimistel viieprotsendilist valimiskünnist. Ka üksikkandidaatidel on üpris raske saada seadusandliku võimu organitesse. Juhul kui nad isegi saavad sisse, kaovad nende hääled enamusparteide massis.

Partokraatiaga käsikäes käib nn «poliitbroilerite» fenomen, kus mõne partei noortekogus üleskasvatatud truud inimesed sukelduvad poliitikasse ning teatud aja pärast sattuvad volikogudesse või lausa riigikokku, kus tõstavad «isakeste» antud juhtnööride järgi kätt. Mõni poliitbroiler tõstetatakse Tallinnas linnaosavanemaks, kus ta toimib täpselt samamoodi, olenemata elukogemusest, haridusest või valijate eelistustest. Olukorda soodustab suletud valimisnimekirja põhimõtte rakendamine, mis võimaldab parteidel paigutada marionetid soovitud võtmekohtadele võimusüsteemis.

Viimasel ajal on märgata populismi levikut. Kutsub esile hämmeldust Helmede perekonna poliitilise ettevõtmise kasvav populaarsus Tallinnas, võttes arvesse nende äärmuslikke väiteid suletud monorahvusliku ühiskonna loomise kasuks mitmerahvuslikus riigis. Kui esimene samm on keelata vene keele kasutamine Tallinnas, siis kas järgmine samm on saata venelased riigist välja Venemaale ning kolmas luua koonduslaagrid teisitimõtlejaile? Kas me ei peaks sellepärast häirekella lööma, kui me ei taha 1933. aasta 30. jaanuari ajalooõppetunni kordumist Saksamaa mustri järgi? Selleks, et kaitsta demokraatlikku ühiskonda, peab rakendama kodanikuinitsiatiivi ja kriitilist mõtlemist. Demokraatia ei tähenda õigust rääkida kõike, mis pähe tuleb, ehk teisisõnu sallimatust ei tohiks sallida.

Demokraatia vajab kaitsmist. Tuleb kaitsta nii põhiseaduslikku korda riigis, kuid ka demokraatiat maailmas. Globaliseerumise protsessiga kaasnevad mitte ainult positiivsed arengud, vaid ka ohtude kiire levik. Ohtude hulka võib arvata terrorismi ja massihävitusrelvade kasutamist, mil ei ole enam riiklikke ega rahvuslikke piire. See tähendab, et kui me tahame elada rahus, siis me peame osalema julgeoleku tagamisel maailma erinevates nurkades, olgu selleks Balkani poolsaar, Iraak või Afganistan. Kui me ei peata terrorismi ja barbarlust Afganistanis täna, ohustab see meid Eestis homme. Sellel alusel põhineb ka tänane Eesti riigi seisukoht Süüria küsimuses.

Kodanikuühiskonna arengu nimel tuleb rohkem pöörata tähelepanu ühiskonnaõpetusele koolides, mida peaks toetama nii riik kui ka kolmas sektor. Kodanikuks ei sünnita, vaid saadakse. Meie tulevik on meie laste käes, kes peaksid mõistma demokraatia eeliseid ja oskama arvestada ka demokraatia riskidega. Kahjuks meil on veel vara rääkida arenenud kodanikuühiskonnast, kuna meie demokraatia traditsioon on võrreldes Lääne-Euroopa riikidega veel üsnagi noor. Teisalt saab kodanikuühiskonna arengut mõjutada avatud dialoogi kaudu, arendades demokraatia väärtusi läbirääkimiste teel.

Allikas: Postimees

x
Liitu uudiskirjaga