Muutus algab kodukohast

Jaak Allik: et maakeskkoolid alasti ei jääks

Arvamusloos «Alasti gümnaasiumi algus» (PM 02.09) esitas minister Jaak Aaviksoo üsna selgesõnaliselt haridusministeeriumi praeguse seisukoha gümnaasiumihariduse andmise vormide ja võimaluste suhtes. Rõõmustavalt on selles toimunud teatav (taand)areng aastatagusest kaljukindlast postulaadist, mis nägi gümnaasiume vaid «puhaste» ning vähemalt 250-pealistena.
Oma osa on olnud nii riigikogu kultuurikomisjonis toimunud pikkadel debattidel kui kindlasti ka koalitsioonierakondade endi sees peetud vaidlustel. Riigikogus ei tekitanud kelleski vastuseisu suund riigigümnaasiumide loomisele maakonnakeskustes.

Samas pole ma kunagi silmas pidanud, et puhaste gümnaasiumide loomine tähendaks elujõuliste täistsüklikoolide jõuga sulgemist, nagu ministeeriumil vahepeal päevakorras oli. Seetõttu on nüüd kena lugeda ministri sulest lõpuks seisukohta, et «sama arusaadav on mitmete tõmbekeskuste soov säilitada gümnaasiumiaste».

Sisuliselt võitleme haridusministriga ju mõlemad selle nimel, et võimalus saada kvaliteetset gümnaasiumiharidust säiliks ka väljaspool Tallinna ja Tartut. Vahe on vaid selles, et minister näeb pessimistina viimase kaitseliinina elu säilimiseks kogu Eestis maakonnakeskusi, sotsiaaldemokraadid (loodetavasti koos regionaalministriga) näevad optimistidena siiski ka tõmbekeskustepõhist Eestit.

See tähendab aga keskharidusevõimalust ka Avinurmes, Vändras, Tõrvas, Tõstamaal, Räpinas…. Ikka seepärast, et keskkooli kadudes kaoks ka nendes seni veel elujõulistes keskustes peagi nii ettevõtlus kui ka kultuurielu.

Haridusministeerium lubas tulla sügisel parlamenti koolide rahastamisskeemi uue variandiga. Nüüd tuleks koalitsioonil ja opositsioonil pead kokku panna, ning võttes aluseks ministri lubaduse «olla valmis ka nendel juhtudel otsima mõistlikke lahendusi», tõepoolest leidma lahendused. Praegu on oht, et kui riigigümnaasiumide rahastamine jääb sajaprotsendiliselt riigi hooleks, lämmatatakse munitsipaalgümnaasiumid. Juba tekkinud ebavõrdsus, kus ühtedes maakonnalinnades on vastutus keskharidus eest riigil, teistes aga pole, viib selleni kiiresti.

Väljapääs oleks, kui kogu gümnaasiumitasemel (10.–12. klass) antav haridus oleks ühtviisi riigi rahastamisel. Loobununa postulaadist, et gümnaasium võib olla ainult «puhas» ja ainult maakonnalinnas, tuleks ministeeriumil koos omavalitsusliitude ja maavalitsustega jõuda nüüd keskkoolivõrgu suhtes lõplikule seisukohale, mis säilitaks elujõulised maakeskkoolid, kus gümnaasiumiaste võiks tähendada ka ühte klassikomplekti (60–80 õpilast).

Loomulikult on sel mõtet vaid juhul, kui õpetus oleks tõepoolest konkurentsivõimeline. Paljudes maakohtades ta aga ongi seda, valikuvõimaluste vähesuse aga korvaks parem võimalus individuaalseks tööks õpilasega. Jah, see on kindlasti kallim kui ministeeriumi seni pakutud skeem, kuid pikemas perspektiivis läheks hoopiski kallimaks elu väljasuretamine veel alles jääda tahtvais «tõmbekeskustes».

Ministri artiklist leiame ka kuldaväärt sõnad: «On oluline, et tagaksime kõigile (põhikooli)lõpetajaile võrdsed võimalused, mis sõltuvad üksnes noorte eelistusest ja võimetest.» See tähendab, et keskhariduse saaksid ka need noored, kelle vanemail pole maakonnalinnas elamiseks korteriraha ja leivakotti kaasa anda. See tähendab, et ka kutsekoolides antav keskharidus võimaldaks soovi korral reaalse edasipääsu kõrgkooli. Eesmärkidele, mis praegu paistvad haridusministril ja opositsioonil üsnagi ühte langevat, peaksid nüüd järgnema ka reaalsed ja rahaliselt kindlustatud teod.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/1370904/jaak-allik-et-maakeskkoolid-alasti-ei-jaaks

x
Liitu uudiskirjaga