Muutus algab kodukohast

Kalev Härk: Riia ja Tallinna vahel

Reporter Mikk Salu küsib «Mida teha Valgaga?» (PM 13.09). Kui küsija pealiskaudset stiili kasutada, siis võiks ju vastata, et äkki annaks Valga linna koos raudteesõlme ja ettevõtetega tagasi Lätile, nii nagu oleme kinkinud kümneid tuhandeid töötajaid ja noori peresid Soomele või nii nagu oleme olnud nõus saatma sadu miljoneid euro­sid maksuvabalt riigist välja rahvusvahelistele suurfirmadele. Selliselt mõeldes loobume täna Valgast, homme Võrust, Narvast ja Pärnust. Kõik need on Tallinnast liiga kaugel ja kahanevad linnad. Kahjuks ei olnud arvamuse kirjutajal kas aega või oskusi süveneda teemasse ja analüüsida põhjuseid. Oleks võinud ju helistada ja küsida …

Valga on linnana 430 aasta jooksul üle elanud paremaid ja halvemaid aegu. Kümneid kordi on linn maha põletatud ja olnud sõdadest rüüstatud. Tõsised probleemid said alguse linna poolitamisega 1920. aastal Eesti ja Läti vahel. Eesti Vabariik mõistis viga ja taasmoodustas Valga maakonna, et olla tugev lõunapiiril. Eesti Vabariigi algusaastatel linn ja selle ettevõtlus arenes. Nõukogude ajal jätkus suurtööstuse koondumine Eesti linnapoolele, kuid tööl käidi mõlemalt poolt piiri (piiriületus oli siis täiesti vaba).

Kui Eesti ja Läti taasiseseisvusid, taastati piirikontroll keset Valgat ja Valkat kõige rangemas vormis. Teenuste-, kaubandus- ja tööturg poolitati, ebamugavustest piiriületusel sh kartsas istumisest, räägitakse siiani hirmulugusid. Alles 2007. aastal (!) piiritõkked lammutati ja pärast Schengeni ühise viisaruumiga liitumist sai Valgast Valkasse vabalt liikuda kogu riigipiiri ulatuses. 15 aasta jooksul, kui taasiseseisvunud Eestis toimus kiire areng, oli Valga linn ühest küljest läbi lõigatud – peaaegu nagu Berliini müüriga. Sama hull oli olukord Läti poolt vaadatuna. Alles viimased viis aastat taastub kaksiklinn ajaloolise majanduskeskusena.

Lätis võetakse 1. jaanuarist kasutusele euro ja sellega on seletatav lätlaste huvi Valga-Valka vastu. Kui vaadata konsolideeritud näitajaid, siis kaksiklinna peale kokku on peaaegu 20 000 elanikku, koos lõuna- ja põhjasuunaliste seotud aladega on piirkonnas umbes 35 000 elanikku. Eesti ja Läti konteksti arvestades on tegemist üsna suure linnaga. Ilma riigipiirita on selline linn kahtlemata keskus, kuid siin jõuamegi mitmete probleemideni, mis Valgat ja Valkat jätkuvalt painavad. Nimetan siin mõned:

1. Kui Valkast käiakse tööle Valgasse või vastupidi, ei laeku tulumaks kohalikku eelarvesse, vaid riigieelarvesse. Hinnanguliselt on Valkast Valgasse töölekäijaid mitusada. Maksulaekumised on seetõttu madalamad ja statistilised palganäitajad ka moonutatud.

2. Kõikide piiriüleste (avalike) teenuste pakkumisel võiks tõhususest lähtudes teha seda kaksiklinnas ühiselt. Riikide seadustes on aga palju piiranguid, mis teenuste ülepiirilist vaba liikumist takistavad. Probleeme on üle piiri tööl käimise puhul nii sotsiaalmaksu laekumise, ravikindlustuse arvestamise, pensionisammastesse kogumise kui ka tulumaksuvaba miinimumi arvestamisega. Kuigi kaksiklinnas on tööjõupuudus ja samal ajal ka tööpuudus, tekitab üle piiri tööl käimine inimestes ebakindlust ja segadust. See omakorda pärsib ka ettevõtteid.

3. Riikide valitsused vaatavad kumbagi kaksiklinna poolt iseseisva üksusena, mistõttu eraldi vaadatuna tundub investeering ebatõhus. Kahjuks on siiani tuntav mitmete Riia ja Tallinna riigiametnike üksteisele ärategemise soov ja seisukoht, et ükski riigi investeering ei tohi kuidagi olla kasulik teisele riigile (loe: konkurendile).

Praegu toimiv majanduspoliitika on suitsiidne tervele Eestile ja pikas perspektiivis kasulik ainult Helsingi-Tallinna kaksiklinnale. Liivimaast võib Eesti nii ilma jääda.

Allikas: Postimees

x
Liitu uudiskirjaga