Muutus algab kodukohast

Lemmit Kaplinski: Raadi, mu arm!

Ühelt poolt on ju tore, et kultuur on korraga suurelt plakatil kirjas, teisalt on teema selgelt üle paisutatud ning sisulised mõtted Raadi kultuurilinnaku taga on jäänud tagaplaanile. Vaadates ERMi ümbruses ringi, siis on ka ilma valimisteta selge, et piirkond vajab korrastamist ning linnaga liitmist.

Neid mõtteid on arutatud pikalt, ERMi ehituse algus pani lihtsalt inimesed tegutsema. Teisisõnu ei ole vist ühelegi Tartus tegutsevale poliitilisele jõule küsimuseks see, kas Raadiga on vaja midagi ette võtta. Arvamused lahknevad selles, mida ja kuidas seda teha.

Linnale kuuluv kinnisvara

Puiestee tänava tagune on selles mõttes huvitav ala, et suurem osa kinnisvarast kuulub linnale. See tähendab omakorda, et on sisuline võimalus murda lahti senistest mudelitest ja luua rohelisem, inimmõõtmelisem, läbimõeldum tervik.

Võib minna ka teisiti ja saab olema huvitav jälgida, kui palju linn arvestab tagatoas sõlmitud kokkulepetega ning kui palju juba vihaselt vohava avaliku diskussiooniga. Aga miks siis ikkagi kultuurilinnak, kui kehtiv planeering näeb hoopis ette linnahalli?

Kultuuri sõna lipsab sisse, kui vaadata seal tegutsevaid või tegutsemise vastu huvi üles näidanud ettevõtmisi: muuseumid, ratsabaas, waldorfkool, filmipaviljon, kultuuritehas.

Oleks peamised huvilised hoopis näiteks IT-sektorist, oleks mõtet rääkida Raadi Ränikülast; oleks tegemist logistikafirmadega, siis tuleks kõne alla lennuvälja ladu ja nii edasi. Aga praegu mahuvad huvilised nimetuse alla kultuurivaldkond ja sealt ka just kultuurilinnaku fookus.

Minu jaoks ei tähenda linnak aga piirdumist paari-kolme kultuuriasutusega.

Üldse tuleb loobuda linnas või selle lähedal põllul monofunktsionaalsete piirkondade rajamisest ning linnak peab olema oma sisult terviklik linnaosa. See tähendab ka elumaju ja teenindust, ruumi selleks piirkonnas jätkub. Linna ülesanne ei ole siin kohas ise midagi ehitama hakata, vaid tagada piirkonna terviklik areng planeeringute ja infrastruktuuri rajamise kaudu.

Kordan: linna asi ei ole rajada kõiki eelmainitud asutusi. Kõigil Tartus suuremaid ettevõtmisi planeerivatel isikutel on mõistagi suuremal või vähemal määral õigustatud ootus, et linn rahastab näiteks europrojekti omaosaluse.

See on mõistlik praktika, aga linnaosa arendamine ei tähenda automaatselt rohelist tuld ei vanatehnika muuseumile, filmipaviljonile ega kultuuritehasele. Iga arendust tuleb vaadata nii sellest aspektist, kas ta sobib tervikpilti, kui sellest, kas tema sisemine toimimine ja rahastamine on läbi mõeldud. Linnavalitsuse hiljuti välja käidud konkreetsed lubadused ühe või teise asutuse rahastamise kohta on selles mõttes minu jaoks populism.

Helsingi näide

Aga uute linnaosade läbimõeldud arendamises endas ei ole midagi uut ja lähim minule tuttav eeskuju asub kõigest 300 kilomeetri kaugusel Helsingis, kus täpselt samamoodi arendatakse Suvilahti-nimelist räämas tööstuspiirkonda.

Era- ja avaliku sektori koostöös kerkib uus linnaosa, mille keskpunktiks on vana gaasivabrik, kus praegu toimib ja areneb uus kultuurikeskus. Ehitusplats on ühtlasi pidev näituseplats, kus toimub nii skulptuurifestival kui hüppab püsti pop-up-kohvik. Seda tänu tõsiasjale, et arendajatel on kohustus investeerida nii ehituse ajal kui järel iga ehitatava ruutmeetri kohta väike summa ka kogukonnakultuuri toetamisse. Sellest on üht-teist õppida.

Veel on mul linnakuga seoses hingel dogmaks kujunenud Roosi tänav. Olen seisukohal, et tuleb uuesti vaadata üle võimalus muuta Raatuse tänav peamiseks ühenduseks kesklinna ja uue linnaosa, sealhulgas ERMi vahel. Ennekõike pean silmas just kergliiklust, mille kasuks räägib Kaarsilla asukoht ja kaubanduspindade rohkus Raatuse tänava hoonete esimestel korrustel.

Kergliiklusest rääkides, siis linnaku sidumine kesklinnaga on mõistagi oluline, kuid olulisem on ühendus Anne- ja Kivilinnaga.

Uus linnaosa sisaldab peale filmipaviljoni ja vanatehnika muuseumi veel kindlasti kultuuritehast, kohvikuid, pargiala ja miks mitte ka noortekeskust. Need asutused teenindavad mitte ainult kultuurilinnaku elanikke, vaid ka ümberkaudseid kogukondi. Seega on absoluutselt vältimatu linnaku sidumine Annelinnaga uue korraliku kergliiklustee abil.

Linn kui tervik

Aga lõpetuseks kordan, et Raadi kultuurilinnak ei ole mingi kuldvasikas, vaid tegelikult peaks kõiki siin rakendatavaid põhimõtteid kasutama iga arenduse juures.

Mitmesuguste teenuste ja kaubandusasutuste paiknemine lähipiirkonnas, läbi mõeldud liiklusskeem, era- ja avaliku sektori koostöö ning teised head lahendused on pidepunktid, mis teevad Raadi kultuurilinnakust elamiseks, töötamiseks ja külastamiseks mõnusa keskkonna, kuhu tahavad jääda teotahtelised tartlased või koguni tulla tallinlased.

Selles mõttes on väiklane esitada argument kesklinn versus Raadi, kui eesmärgiks on linna kui terviku konkurentsivõime kasv. Raadi on vaja korda teha ja kultuurilinnak on selleks üks asjalik võimalus.

Allikas: Tartu Postimees

 

x
Liitu uudiskirjaga