Muutus algab kodukohast

Sven Mikser: Eesmärk ja abinõu

Need, kes arvavad, et poliitikuid tõukab tagant kustumatu soov iga hinna eest kuhugi kandideerida, ei tunne ilmselt eriti paljusid poliitikuid. Tunnistan ausalt, et lastega sügislehtedes mürada on meeldivam kui kaubanduskeskuse ees voldikuid jagada. Kandideerima ei sunni mitte isiklik edevus, vaid kohuse- ja vastutustunne.

Tallinna korrumpeerunud ainuvõim vajab muutmist. Selleks on olemas viise, mis võivad tuua tulemuse. Ja on viise, mis soovitud tulemust ei anna, isegi kui näivad esmapilgul õilsameelsemad.

Keskerakond on linna täitevvõimu mehitanud oma liikmetega. Kui lubada Tallinnas kandideerima vaid munitsipaalpoliitikud, siis on Keskerakonnal välja panna linnapea, kuus abilinnapead, kaheksa linnaosavanemat ja üle poole istuvast volikogust. Lisaks arvukalt muid linnapalgalisi asjapulki. Opositsioonil on kamba peale vastu panna vaid 35 volinikku ja mõned halduskogude liikmed.

Isegi kui opositsioonile tulevad appi mõned ühiskondlikult vastutustundlikud kirjamehed, nagu Abdul Turay ja Andrei Hvos­tov, ei tasakaalusta see mängulauda. Eriti arvestades, et lisaks munitsipaalsüsteemis töötavate inimeste kasutamisele ajab võimupartei kampaania tegemisel käe ka linnarahva ühisesse rahakotti.

Samas on isegi Keskerakond pannud Tallinnas eesliinile pea pooled oma parlamendisaadikutest. Kui aga rääkida linnapeast, siis ei istu temagi toolil, kuhu ta viimati valiti. 2011. aasta märtsis valis 23 000 tallinlast meeri riigikogusse, ent Savisaar loobus kuhjaga kätte võidetud mandaadist. Samas on tõenäoline, et paljud Savisaare valijad tahtsid väljendada talle oma toetust, kuid soovisid samas tema jätkamist linnapeana. Seegi on üks valik.

On tõsi, et parlamendisaadikute kandideerimisvajadus tuleneb osalt sellest, et Tallinna linnavolikogu liikmete poliitiline tuntus on kahetsusväärselt madal. Asjaolu, et Tallinna volikogus istuvad valdavalt asendusliikmed, on siin vaid üks põhjus, seejuures üldsegi mitte tähtsaim.

Volikogu marginaliseerumise peapõhjus on just erakordselt tsentraliseeritud juhtimisega erakonna ainuvõim. Võimupartei volinikud ei arva iial muud kui seda, mida linnapea käsib. Võimuerakonda mittekuuluvate volinike arvamus aga ei pälvi tähelepanu, sest isegi kui see on arukas, ei mõjuta see vastu võetavaid otsuseid mingilgi määral.

Vähese tuntuse teine põhjus on Tallinna kohaliku meedia puudumine (linnavalitsuse propagandakanalid seda rolli adekvaatselt täita ei saa ega suuda). Maakonnalinnade valitud volinikud on tihti kohalike ajalehtede arvamuskülgede püsiautorid ja kohalike raadiote hinnatud kõnelejad. Tallinna volinikel see kanal puudub. Kes mäletab, millal kuuldi-nähti mõnes televisiooni või raadio vestlussaates väitlemas kõigi Tallinna volikogu fraktsioonide juhte? Etteheide, et erakonnad ei kasuta valimiskampaania nädalaid linnavolinike tuntuks tegemiseks, on vaid osaliselt õigustatud. Normaalne oleks, et istuvate volinike tuntus tekiks nelja tööaasta, mitte neljakümne valimiseelse agitatsioonipäeva jooksul.

Kui Tallinna juhib taas koalitsioonivalitsus ja volikogu võtab sisse oma seadusjärgse koha pealinna valitud esinduskoguna, taastub ka avalik huvi seal toimuvate debattide ja volinike seisukohtade vastu. See on ilus eesmärk ja selle nimel tasub muutuse ihaldajatel pingutada, kasvõi ise volikogu valimistel osaledes.

Allikas: Postimees

x
Liitu uudiskirjaga