Muutus algab kodukohast

Sven Mikser: Inimesed vajavad rohkem kindlustunnet

Eestis pole turvalisust ja see hoogustab väljarännet

Muret Eesti riigi ja rahva püsimise pärast ei tohiks keegi pidada hädakraaksumiseks. Statistikaameti andmeil oli ainuüksi eelmisel aastal Eesti rändesaldo ligi 6500 inimesega miinuses – väljarändajaid oli ligi 11 000, sisse või tagasi tuli aga alla 4500 inimese.

Vähemalt sama kurb trend valitseb ka sündide statistikas. Me kõik ilmselt mäletame juubeldamist, mis järgnes uudisele, et 2010. aastal ületas elussündide arv esmakordselt paljude aastate jooksul surmade arvu. Seda küll ainult paarikümne võrra, ent siiski. Paraku oli juba aasta hiljem sündide ja surmade saldo taas negatiivne ja 2012. aastal ületas surmade arv elussünde juba rohkem kui 1400 võrra.

Kuna väljarändajad ei ole proportsionaalne läbilõige rahvastikupüramiidist – nende hulgas on rohkem esindatud just nooremad pere loomise ja tööeas inimesed –, siis võib positiivse poole pealt ehk öelda, et sündide arvu languse taga ei ole üksnes sündimata jäävad lapsed, vaid et lapsi sünnib eesti peredesse ka võõrsil. Kurvema külje pealt aga ähvardab meid nooremas tööeas inimeste lahkumise tõttu auk sisemaises kogutoodangus ja riigi maksutulus mitme eeloleva aastakümne jooksul.

Enamik demograafilistest protsessidest ei ole kiiresti ümber pööratavad. Inimesed, kes sisenevad tööturule kümne aasta pärast, on täna juba koolipingis. Lapsed, kes lähevad viie aasta pärast kooli, on täna juba sündinud. Neid enam juurde ei teki, olgu riigi poliitika milline tahes. Parim, mida teha saame, on investeerida Eesti inimeste haridusse ja ka sellesse, et neil oleks maksimaalselt head võimalused omandatud haridust Eestis ja Eesti heaks rakendada, kui nad ise seda soovivad.

Ebakindlus sunnib võõrsile

Avatud maailm tähendab tohutuid võimalusi. Ma pean positiivseks seda, kui Eesti noored soovivad ja suudavad omandada parimat haridust väljaspool Eestit ja teha õpitud erialal karjääri ka mujal maailmas. Kahetsusväärsem on olukord, kus inimesed on sunnitud vastu tahtmist Eestist lahkuma, kuna siin pakutav töö ja teenistus lihtsalt ei võimalda peret hinges hoida. Need on sageli inimesed, kes võtavad kaasa Eestis neisse investeeritud aja, raha, teadmised ja oskused ning asuvad tootma SKT-d ja maksma makse teistes riikides.

Akuutsete toimetulekuprobleemide kõrval sunnib inimesi võõrsile tihti tunnetatud ebakindlus homse eest, teadmine, et hätta sattudes jääb inimene oma muredega üksi, et ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud ei andesta ainsatki ebaõnnestumist töös, karjääris või ärilistes ettevõtmistes. Tunnet, et riik inimestest ei hooli, süvendas valitsuse otsus loobuda tööturu paindliku turvalisuse põhimõttest ja piirduda tööjõuturureformi selle osaga, mis puudutas suuremat paindlikkust. Ei ole kahtlust, et riigi otsus reformipaketi turvalisuse osale vesi peale tõmmata sundis paljusid inimesi Eestist võõrsile rändama.

Tänaseks on töötukassa reservid piisavad, et jõustada ka need omal ajal tööandjate, töövõtjate ja riigi vahel kokku lepitud reformi põhimõtted, mis puudutasid töötajate turvalisust. See oleks rahaliselt võimalik isegi siis, kui langetada töötuskindlustusmakset. Selle eelduseks on mõistagi, et riik on lõpuks valmis kasutama töötukassasse kogutavat raha sihtotstarbeliselt. See ei tähenda muidugi töötupõlve nauditavaks muutmist töölkäijate arvel, nagu väidavad paremliberaalid, vaid riigi valmidust panustada sellesse, et töö kaotanud Eesti inimene leiaks uue töö Eestis, mitte Soomes või Saksamaal. Inimese jaoks tähendab see tunnet, et ta on Eesti riigi jaoks vajalik ka siis, kui tal on raske.

Noortegarantii aitab

Kuna registreeritud tööpuudus on Eestis viimasel ajal langenud ja ka noorte tööpuudus ei ületa Euroopa keskmist, võib tunduda, et oleme hullemast üle saanud ja võime senisel kursil jätkata. See tunne on suuresti petlik, sest hõivatuse määr ei ole kasvanud tööpuuduse vähenemisega samas tempos. Kui Eesti töötu leiab uue töö ja uue elu Soomes, siis võime ehk tema ja tema pere üle rõõmu tunda, kuid Eesti riigi seisukohast peaksime olema murelikud.

Üheks meetmeks, mis võiks tööturule sisenemise ikka jõudvat inimest Eestis hoida, on Euroopa sotsiaaldemokraatide esitatud „noortegarantii” programm. Selles sisaldub põhimõte, et iga tööta noor peab leidma nelja kuu jooksul töökoha, töö leidmisele suunatud koolituse või võimaluse edasi õppida.

Selleks et peatada töötegijate väljavool ja veenda teatud osa juba läinutest ühel päeval tagasi pöörduma, peab Eesti riik muutma oma suhtumist ja seadma kõigi poliitikate keskseks eesmärgiks Eesti inimvara ja tööjõu kvaliteedi järjekindla arendamise. Riik peab välja ütlema ja tegudega kinnitama, et Eestis elavad ja töötavad inimesed on talle olulised. See ei ole Eesti riigile üle jõu käiv ülesanne, vähemalt mitte rahaliselt.

Allikas: Eesti Päevaleht

x
Liitu uudiskirjaga