Muutus algab kodukohast

Eiki Nestori vastulöök Ansipi kriitikale: Kelle mõtteid ta räägib? Kas ta jutt tuleb lindilt?

Tänu NO teatrile ning tõsisematele ja lustlikematele teleseriaalidele on valijad saanud viimastel aastatel ohtralt koolitust.
Kui nüüd vorsti asjus väidetakse, et me tegelikult ei tahagi teada, kuidas seda toodetakse, siis poliitika kohta see tõde paika ei pea. Avalik huvi poliitika ja vorsti vastu on oluliselt erinevas suurusjärgus.

Teile Reformierakonna poolt väljapakutud seriaali peapostulaat seisneb selles, et üheks võimaluseks pattude lunastamiseks on igati tõestada, et ka kõik teised on patused. Eesti poliitikas on aegade jooksul seda ainsana kasutanud Keskerakond. Teinud seda täiesti teadlikult, sest „kannataja“ kuvand on selle erakonna kaubamärk, mis kinnistab valijat. Määrides endale langenud mustust ka teistele antakse teada, et „meile tehakse liiga“. Kõige parem, kui seejuures just juht ise on ohver, sest talle osaks langenud kannatuste tõttu on kõigil ülekohut tundnutel kergem. Täpsemalt seda fenomeni kirjeldavad erinevad usundid.

Meikari teated oli ilmselt Reformierakonnale hoop, sest parema puudumisel võeti kasutusele sama taktika, andmata endale aru, et edukate kuvand kannatajate omaga mitte kuidagi kokku ei käi. Aga kord valitust on juba raske teisele teele minna.

Kõigele järgnevale mõeldes polekski ausalt öeldes Goebbelsi ajalukku läinud mõtetele midagi lisada. Toodeti legend, mis koosneb tõestest faktidest ja spekulatsioonidest. Tõesed faktid põhinevad ühe inimese ebaõnnestumistel väljaspool poliitikat. Tänu tema varasemale positsioonile erakonnas saab kerge vaevaga teha lisandusi, mis toimunu poliitikaga seovad. Järgmises seriaali osas (artikkel, pressikonverents jne.) tunnistatakse juba spekulatsioonid tõeks ja lisatakse valed. Tähtis on seda kõike pidevalt korrata, aga noh, seda ütles juba Otto. Tähelepanuväärne on seejuures tõsiasi, et eestkõnelejateks ja selgeltnägijateks on eelkõige persoonid, kes poliitikast ühel või teisel põhjusel lahkumas või lahkunud. Sellega soovitakse hoida järgmise poliitpõlvkonna suhteid talutaval tasandil. Reformierakonna aktiivsete sotside siunajate personaalia on seejuures ilmekas ja sinna hulka kuulub täiesti loogiliselt ka esimees Andrus Ansip, kellega 2015 aasta valimistele minnes pole neil mingit edu loota. Las siis vähemalt mustab peamist konkurenti järgmistel valimistel, mis tast tühjast enam ikka võtta on.

Hea lugeja võib ju mind süüdistada lihtsameelsuses või idealismis, aga ma tõesti ei tea ega peagi teadma, kui mitmed reformierakonna liikmed on oma ärides või ettevõtmistes kõrbenud ja seejuures erakonda toetanud. Ajakirjanikud hindavad neile teadaoleva uudisväärtust ise ja mitte kellelgi pole õigust neile seejuures näpuga näidata. Prokuratuur saab töötada ainult seaduste alusel ja neist lähtudes. Mul puudub ka igasugune soov toota luulusid teemal, kuhu kadus reformierakondlaste poolt juhitud Euroopa liikumise mittetulundusühingust sama erakonna liikme Galojani kätte läinud raha. Pädevad riigiorganid ja vaba ajakirjandus teevad oma tööd. Ma tõesti usun sellesse.

Lõpetuseks ka midagi isiklikku. Olen poliitikas aastate jooksul kohanud erineva maailmavaate, temperamendi ja suhtlusoskusega inimesi. Seejuures on tänane peaminister ainus, kes suudab sõna sõnalt ühte ja sama teksti esitada Riigikogu kõnepuldis, pressikonverentsil, valitsuse kabinetiistungil, koalitsiooninõukogus ja kus iganes. No ei suuda ma aru saada, kus ta räägib omi mõtteid ja kus see tekst tuleb nii öelda lindilt. Ma väga loodan, et väljamõeldud õudusjuttu sotsiaaldemokraatlikest ohtudest ei pea kuulama ta lähedased hommikuse kohvi ja õhtuse teejoomise ajal. Päevast päeva. Kaunis tüütav, kas pole ?

Allikas: Delfi.ee

x
Liitu uudiskirjaga