Muutus algab kodukohast

Esimene tööintervjuu Tallinna linnapea kohale: Andres Anvelt

Eesti Päevaleht vestleb sel nädalal Tallinna linnapeakandidaatidega kui tavaliste töölesoovijatega.

Et töö­intervjuu tuleks võimalikult tõepärane, aitasid küsimusi koostada CV Keskuse värbamisspetsialistid.

Juhuse tahtel on esimeseks intervjueeritavaks sotsiaaldemokraat Andres Anvelt.

••Andres Anvelt, millised kolm sõna iseloomustaksid teid kõige paremini?

Ausus, põhimõttekindlus, eesmärgipärasus. Nende abil ma olen kogu aeg läbi murdnud. (Anvelt vastab selgelt, kindlalt, selga sirgu ajades. On näha, et ta ei pea neid kolme sõna välja mõtlema.)

••Miks te kandideerisite sellele positsioonile? Miks te seda tööd tahate?

Esiteks sellepärast, et olen elus kogunud väga kitsas erialas väga palju kogemusi, nii teoorias kui ka praktikas, ja selline, mitte 180-kraadine, aga 120-kraadine pööre on minu keskeale lähenevas vanuses väga huvitav. See on tõesti suur väljakutse. Peab end maksimaalselt pingutama nagu kosmonaut, kes esimest korda kosmosesse lendab.

••Aga kui te maksimaalselt pingutate, miks siis onsotsiaaldemokraatide kampaaniat nii vähe näha?

Me otsustasime algusest peale, et tsirkuse tüüpi kampaaniat me tegema ei hakka.

••Helikopterit, Ülemiste vanakest ja tissidega meelitamist ei tule?

Ei tule. Mitte kunagi. Lihtsal põhjusel: arvan, et on olemas ka eneseväärikus. Ja kui teha pulli eesmärgi saavutamiseks, siis tekib küsimus, kas eesmärgi saavutamisel on oskusi teha tõsist tööd. Aga kampaaniat me teeme. Iga päev on tänaval kolmes-neljas kohas tutvustavad telgid, olen maksimaalselt osalenud kõigis debattides, alates noorte volikogu debatist kuni koolmeistrite debatini.

••Mis vahe on kolleegil ja sõbral?

Suur vahe. Kolleegist sõbraks on üks samm, aga seda tuleks vältida, sest sõbra puhul ei saa nii kriitiline olla. Tekib lähedustunne ja see võib hakata töötegemist segama.

••Mis oli teie suurim saavutus eelmisel töökohal?

Mul on neid olnud mitu. Aga elu esimese 20 tööaasta suurim saavutus on see, et olen vedanud teatud riigis olulisi asutusi. Olen olnud keskkriminaalpolitsei ülesehitamise juures, aidanud luua küberkaitsesüsteeme ja küberkaitseüksust, mis täna on osa igapäevast. Politseikolledžis tegin ainulaadse reformi, milles ühendasime kutsehariduse kõrgharidusega, mis on hea võimalus inimeste aega ja raha kokku hoida. Järgmine koht, kus töötasin, kui tundsin, et olen end politseis ammendanud, oli kaitseväe peastaap. Seal ühendasin üheks riigiasutused, lõime kaitseväe ühendatud õppeasutused. Sarnane töö seisab ees paljudes riigiasutustes, ka Tallinna linnas, kus tuleb koondada inimesed eri ametitest kokku. Koostöö on parem ja nii hoiab ka maksumaksja raha kokku. Mul on kogemusi, kuidas asju käima lükata ja kollektiivi tööle pannes eesmärke kiirelt saavutada.

••Kuidas see töö aitab saavutada teie pikemaajalisi eesmärke?

Poliitikas peab inimene olema võimalikult mitmekülgne. Siiamaani olen oma senisest taustast tulenevalt tundnud end teatud valdkondades hea spetsialistina. Nüüd kogen, et saan hakata kaasa rääkima ka paljudes teistes küsimustes. Omavalitsuses omandatud oskused on eelduseks liikuda suures poliitikas edasi, sest kohalikul tasemel algab kogu poliitiline elu ja näeb, kuidas toimub koostöö.

••Milliseid otsuseid on teil kõige raskem teha?

Mul on kõige raskem teha otsuseid, mis puudutavad inimesi. Kui tõstad ümber raha eelarves, siis see on üks asi, kui aga pead tõstma inimesi teisele töökohale või neile teenete eest aitäh ütlema ja neist loobuma, siis see on emotsionaalselt kõige raskem.

••Aga mis saab siis Tallinna linnaametnikest, 1600 inimesest, kellest suur osa on politiseeritud?

Politiseerumine pole enamiku ametnike puhul maailmavaateline. Tundes sealt paljusid inimesi võin öelda, et see on paljude jaoks nagu ellujäämiskursus.

••Neile peale sunnitud?

Kindlasti, kindlasti. Lihtsaim näide: munitsipaalpolitseis on kolmveerand inimesi ühe erakonna liikmed, aga kui ma läksin Nõukogude ajal miilitsasse tööle, siis oli meil alla poole parteis. 75% inimeste parteikuuluvus näitab survet parteistuda. Selle pinnalt ei tohi inimestele liiga teha. Ametnikkonna politiseerumisest ei teeks ma suurt numbrit, põhjamaades on see normaalne ja inimesed teevad oma töös vahet, mis on erakonna ja mis töö asi. Minu eesmärk on, et see võiks olla normaalne ka Eestis. Tallinnas tuleb aga suur piir vahele tõmmata. Üks asi on selge: teatud seltskond, kes on poliitilised nõunikud, kelle töö on seotud ühe poliitilise liidriga, nemad ei saa jätkata.

••Aga ametnik, kes on muidu tubli, aga surve tõttu parteisse astunud, tema ei pea koha kaotust kartma?

Mitte mingil juhul! Ma ei näe tagakiusamist või administratiivset survet teise erakonna liikmetele. Suurim viga riigikogu ja valitsuse tasandil on see, et head algatused valest erakonnast leiavad alati tee kalmistule ja pärast ärkavad teisest suunast, juhtivpartei algatusena ellu. See on meie Nõukogude aja taak.

••Mida te teete, kui seda tööd ei saa?

Töötan edasi, jätkan poliitilist karjääri. Nelja aasta pärast on võimalik uuesti proovida.

••Miks me ei peaks teid värbama?

(Tekib pikk paus. Küsimusele ei tule vastust. Siis linnapeakandidaat pahvatab emotsionaalselt.) See on küll hea küsimus! (Järgneb uuesti pikk paus ja esimest korda hakkab Anvelt vastama sõnu otsides ja tuntavalt järele mõeldes, vastust otsides.)

Nojah, üks võimalus, miks ei peaks, on sellisel juhul, kui on eesmärk kujundada Tallinna tulevik kõige odavama poliitikaga: vastandamisega, olgu siis rahvuste või autojuhtide ja bussisõitjate vahel. Kui tahetakse autoritaarset juhti, siis ma tõesti ei sobi. Isegi töötades paramilitaarsetes organisatsioonides, kus mina pean võtma vastutuse, olen kaasanud võimalikult laia spetsialistide ringi, kasvõi sellepärast, et siis on kindlam vastutust võtta.

••Räägite vastandumisest rahvuste põhjal. Praegune Tallinna valimistulemus otsustatakse ju Lasnamäel, vene valijate häältega?

Vaidlen siiralt vastu! Tänane situatsioon, kus umbes kolmandik või veerand tallinlastest valitsevad 70% üle, tuleb sellest, et teistest linnaosadest ei tulda lihtsalt välja. Tallinna tulevik sõltub neist, kes pole mingitel põhjustel viitsinud valima tulla, ja need pole mitte Lasnamäelt, vaid teistest linnaosadest.

Andres Anvelti motivatsioonikiri

Tallinn vajab tõsist, ausat ja sotsiaalset demokraati ning täpselt selliseks on mind kujundanud rohkem kui 20 aastat kogemust riigi ja selle korrakaitse ülesehitamisel. Ma oskan kuulata inimesi, nendega arvestada, võtta vastu julgeid otsuseid ja vastutada oma sõnade ning tegude eest.

Tallinn vajab igat oma inimest, olenemata tema rahvusest, maailmavaatest või rahakotist. Inimesed tuleb kutsuda omavahel rääkima, mina oskan seda teha. Olen näinud oma eelmistel tegevusaladel vastandumist ja suutnud need lahendada. Tallinn vajab mind kui uue põlvkonna juhti, kelle pärast poleks häbi kodus ega võõrsil, kellel oleks häbi varastada ning seda ka teistel teha lasta.

Curriculum Vitae

Sündinud 30. septembril 1969

Haridus

2003 – Tallinna tehnikaülikool, haldusjuhtimise magister

2000 – Tartu ülikool, õigusteaduse bakalaureus

1989 – Tallinna miilitsa erikeskkool, kesk-eriastme jurist

Töö

alates 2011 riigikogu liige

2009-2011 Tallinna linnavolikogu liige

2007 kaitseväe juhataja nõunik

2005 Jordaania rahvusvahelise politseitreeningkeskuse instruktor

2003–2006 – Euroopa politseikolledži juhatuse liige

2003–2006 politseikolledži direktor

2000–2003 keskkriminaalpolitsei asedirektor ja direktor

1993–2000 keskkriminaalpolitsei valdkonna/osakonna juht

1987–1993 kriminaalpolitsei inspektor

Muu

2011 Kanal 2 saate „Eluaegsed“ juht

2010 romaan „Direktor”

2009 filmi „Punane elavhõbe“ stsenarist

2007 romaan „Punane elavhõbe“

Allikas: Eesti Päevaleht

x
Liitu uudiskirjaga