Muutus algab kodukohast

Heinart Puhkim: Millel baseerub Soome hariduse edulugu?

Ülemaailmse hariduse kvaliteediuuringute, PISA testide tulemuste alusel kuuluvad Soome koolid koos Lõuna Korea, Kanada ning Jaapaniga maailma absoluutsesse tippu. Sellest, kuidas on see saavutatud, rääkis Riigikogu Konverentsikeskuses proua Krista Kiuru.

Kiuru on Pori linna lähedalt pärit endine õpetaja, praegunesotsiaaldemokraadist Soome Haridusminister. Ta rääkis sulaselges eesti keeles. Ainult üks kord enne teda on meie hõimurahva nii kõrge võimukandja teinud meile ettekande meie oma emakeeles. See oli 49 aastat tagasi, kui 1964 aastal Soome President Urho Kaleva Kekkonen esines Tartu Ülikooli aulas. Ja sellest räägitakse legende senini. Olen minagi selle ettekande salvestust aulas korduvalt kuulanud. Pr. Kiuru ettekande legendaarsus eesti kooli jaoks seisab alles ees.

Soome edulugu

Tundub, et väga lihtsatel asjadel, mis on kord selgeks vaieldud ning mida nüüd aastakümneid ülima põhjalikkusega ellu viiakse.

Esiteks. Soome kool on ühtluskool, klassid on komplekteeritud integreeritud õpirühmade põhimõttel. Koolide õpetuse tase on ühtlane ning nõrkade tulemuste arv on väike nii Helsingi kesklinna koolides kui ka hoopis kaugemates piirkondades nagu Rovaniemi või Pori.

Samas on aineolümpiaadidel häid tulemusi saavutavaid õpilasi ühtlaselt üle Soome. Nõrgemat ja probleemset õpilaskontingenti on kõikjal. Nende paremaks ja individuaalsemaks õpetamiseks saavutas Soome haridusministeerium oma tahtmise – riigi ja kohalikust eelarvest eraldatakse raskema õpilaskontingendiga koolidele aastas kuni 50 miljonit eurot lisaraha. Kõik lapsed peavad kuni 16. eluaastani õppima koolis ja saama võimetekohaselt hea hariduse.

Teiseks. Haridus algkoolist kuni kõrgkoolini on Soomes tasuta. Sõltumata poliitilistest eelistustest on saavutatud selline parteideülene kokkulepe, mis jääb kehtima sõltumata valitsuskoalitsioonist.

Kolmandaks. Saavutatud on õpetajakoolituse ühtlaselt kõrge tase ning täiendõppe süsteemsus. Kõrgkooli minnakse kohe õpetajaks õppima. Õpetaja elukutse on prestiižne ja üldjoontes hästitasustatud. Õpetaja staatust ei ole alandatud kooliteenindajaks. Häid õpetajaid on igas regioonis piisavalt ja neid võetakse kooli tööle konkursside korras.

Proua minister rõhutas, et pidevalt monitooritakse Soome haridussüsteemi arengut nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt. Ilma hinnanguid andmata mainis ta näiteks praegust Poola koolide edulugu, kus õpilaste võrdsed võimalused koolides on juba andmas väga häid tulemusi. Samas ei jäänud märkimata Rootsi koolide elitaarsus.

Mida oleks Eestil sellest õppida?

Esiteks. Johannes Käis, meie enda oma, üle aegade tähtis pedagoogikateadlane ja praktik, sõnastas kaheksakümmend aastat tagasi Eesti kooli ühe kõige tähtsama aluspõhimõtte, ühtluskooli vajaduse.

Praegu saime sellele vajadusele kinnitust suisa eesti keeles, aga Soome ministri käest. Kahjuks on aga Eesti haridus muutumas üha elitaarsemaks, ka tasulisemaks. Kesklinnade eliitkoolid suruvad nõrgemaid õpilasi äärelinna koolidesse ja perifeeriasse välja.

Kuni selleni , et taolise hariduskorralduse tulemusel PRAXISe hiljutise uuringu alusel ei õpi ega tööta Eestis ligi 40 000 kuni 24-aastast noort. Kui see ei ole riiklikult tähtis parteideülene haridusküsimus, siis mis üldse on? Või jäämegi ootama, et Eesti üheks kuulsamaks ekspordiartikliks saavad noored narkomuulad, kes üle maailma vanglates kinni istuvad?

Teiseks. Haridus ei tohiks muutuda üha hiilivamalt tasulisemaks. Kõik lapsevanemad ei suuda selle eest tasuda. Majanduslikud võimalused peredes on väga erinevad. Huvialaringid on suuresti tasulised. Koolitarbed, ka õpikud on kallid ja ebapraktilised, sest on tehtud kitsalt kasumit taotlevate ettevõtete huvidest lähtuvalt.

Õpilaste koolivaheaegade sisustamine sõltub üheselt perede rahalistest võimalustest. Riigi ja kohalike omavalitsuste vahel käib pingpong koolide rahastamise küsimustes. Viimasest põhikooli ja gümnaasiumiseadusest suruti jälle vaikselt välja koolide sotsiaalpedagoogide ja psühholoogide palgaraha, mis jäi kohalike omavalitsuste kanda, kui raha on. Samas on teada, et üldhariduslike koolide õpilastest on kuni 17 protsenti erinevate õpiraskuste või käitumishälvetega. Nad vajavad erikohtlemist ja õpet ning seda enne, kui õiguskaitseorganid peavad hakkama nendega tegelema, mis veelgi suuremat riigi raha nõuaks.

Kolmandaks. Õpetajakoolituse tulemuslikkus vajaks selgust. Mingi statistika järgi õpib Eesti kõrgkoolides õpetajaks ligikaudu 5000 üliõpilast, mis näibki olevat eesmärk omaette. Teistel andmetel jõudis 2013. aastal kooli ainult kaks samal aastal magistrikraadiga lõpetanud noort õpetajat.

Kui tulemus on selline, siis milleks üldse hämada riiklikult rahastatavast Eesti õpetajakoolitusest. Või käibki otsustamine informatsiooni tasandil, et Keila Gümnaasiumis ei antud emakeele tunde, sest õpetajat ei olnud. Ja siis hakati otsustama. Aga Tallinna Ülikoolis pidi ainult 2-3 tudengit magistriõppes eesti keele õpetajaks õppima. Mis seal siis otsustada on. MTÜ Noored kooli tundub selles vallas hoopis tulemuslikumalt töötavat.

Eesti hariduse strateegilise juhtimise otsused ei tohiks enam seisneda ministri ühelauselistes kõrgelt öeldud otsustes stiilis: nüüd vähendame õppekava mahtu poole võrra, nüüd saab keskkooli lõpetada 1 protsendi teadmisega, nüüd lõpetasime ära seni nõutud gümnaasiumi kolm õppesuunda jne.

Kahju, et valitsemise vastutust kandvad Reformierakonna ja IRLi poliitikud ei pidanud vajalikuks Krista Kiuru akadeemilist ja ülihuvitavalt praktilist avalikku loengut kuulama tulla.

Allikas: Delfi

x
Liitu uudiskirjaga