Muutus algab kodukohast

Randel Länts: munad on mitmes korvis

Sotsiaaldemokraatliku erakonna linnapeakandidaadi Randel Läntsi arvates on Reformierakonna juhitav linnavõim kitsast ettevõtjate ringi ülearu soosinud ning paljud teised linna arengule olulised inimesed eemale tõrjunud.

Randel Länts, töö tõttu olete aastaid väga palju Eestist eemal olnud. Kuivõrd hästi te üldse tajute, mis elu Viljandis elatakse?

Füüsiliselt olen kohal olnud nädala nädala igas kuus ja tänavusest suvest veetsin Viljandis suurema osa. Mul on siin maja, kus elab põhiliselt minu ema. Mõttes olen Viljandi asjadele kaasa elanud aasta-aastalt üha aktiivsemalt. Loen Sakalat ja suhtlen pidevalt nendega, kes siin iga päev viibivad.

Kui kõrvale jätta poliitilised nõupidamised, siis mida Viljandis teha armastate? Mis teid selle linna elukeskkonnas kõige rohkem võlub?

Mulle meeldib ümber järve joosta. Sel aastal olen seda teinud umbes 20 korda. Suure harrastussportlasena julgen väita, et Viljandi järve ümbritsev terviserada on üldse üks kihvtimaid radasid — piisavalt pikk ja raske.

Lisaks meeldib mulle see, et elurajoonides on välja kujunenud kogukondlik elu. Naabrid tunnevad üksteist ega pea paljuks poe ees kohtudes mõne sõna juttu puhuda.

Mitu korda te eelmisel hooajal Ugala teatris käisite?

Neli korda.

Millistest lavastustest elamuse saite?

Kindlasti «Idioodist». Samuti meeldis mu lastele, aga ka mulle endale «Tuul paljuokstes». See on üldse üks paremaid lasteetendusi, mida näinud olen.

Hiljuti käisin kahel esietendusel. «Bassein» oli väga muljetavaldav, kuigi minus tekkis kripeldus, kas sellisele žanrile on Viljandis ikka piisavalt publikut.

Ugala kunstilist taset on vahel võrreldud tormisel merel seilava laevaga, mis sõltumata enda tahtest kõigub tugevalt üles-alla: kord on ta laineharjal ja kohe pärast seda sügaval põhjas. Kas jagate seda vaadet?

Kasvasin üles ajal, kui lavale jõudis «Armastus kolme apelsini vastu». Seega kannab Ugala minu jaoks tugevat kvaliteedimärki. Samas pean tunnistama, et vahepeal olen Viljandis teatris käinud episoodiliselt ega saa end pidada kunstilise taseme hindamises pädevaks.

Need lavastused, mida olen viimasel ajal näinud, on jätnud väga sügava mulje. Kordagi pole tekkinud mõtet, et mujal tehakse kõrget kultuuri ja siin provintsiteatrit.

Kui tihti käite Viljandis kontsertidel? Näiteks pärimusmuusika aidas.

Septembris käisin «Viljandi Music Walki» lõppkontserdil. Väga mõnus oli.

Aidas olen aeg-ajalt käinud, aga mitte kontsertidel. Viimane jääb juba mitme aasta taha. Eks see ole ikka nii, et mõnele meeldib ämm ja mõnele tütar. Pärimusmuusikas pole mul taustsüsteemi, mistõttu ei oska ma sellega hästi suhestuda.

Ükskõik kui palju kohapeal ka räägitaks, kuidas meil tuleks siin ettevõtluse elujõu nimel soosida rohkem niinimetatud kõvu erialasid, siis kaugemalt vaadates on Viljandi ikkagi ennekõike kultuuri- ja folgilinn. Kas peaksime sellega rahul olema?

See, mis meil on, ei ole tulnud üleöö. Selle taga on aastakümnete veri, higi ja pisarad. Seepärast pean õigeks ka edaspidi au sees hoida neid tugevusi, mis meil juba on.

See muidugi ei välista raua­erialade soosimist. Need kaks maailma saavad väga hästi kõrvuti toimida ja sageli ka teineteist täiendada. Kultuuriakadeemia ja Viljandi Metalli koostööna sündinud metalliinkubaator Männimäel on selle suurepärane näide. Väga kihvt ja moodne koht!

Aga seda ma ei usu, et Viljandisse õnnestuks kunagi meelitada mõne autotööstuse filiaal või midagi sama suurejoonelist. Samuti olen skeptiline kõrgemal tasemel IT-hariduse andmise suhtes. Meil oleks väga raske Tallinnaga võistelda. Kui vaadata selle valdkonna ettevõtete kontsentratsiooni seal, oleme sisuliselt nullseisus. Ega siis õppimine tähenda seda, et sa istud oma arvuti taga ja taod ühtesid ja nulle ritta. Head spetsialistid kasvavad ikkagi seal, kus neil on võimalik vahetult oma ala parimatelt praktikutelt õppida.

Seega te ei usu, et kunagi võiks teostuda osaühingu Cleveron juhi Arno Küti väljapakutud mõte tuua siia mõne IT-kõrgkooli filiaal.

Oleksin tõesti ettevaatlik.

Te ei hakka linnapeaks saades maailma ülikoole läbi helistama ja uurima, kes neist võiks siia tulla?

Ei hakka. Aga see ei tähenda, et me ei võiks põhikoolides ja gümnaasiumis noortele senisest põhjalikumalt infotehnoloogias peituvaid võimalusi õpetama hakata.

See oli nüüd jutt, mis puudutab võimalikke uusi arenguid. Tegelikult on Viljandi silmitsi küsimusega, kuidas siin juba tegutsevaid riigiasutusi senisel tasemel alles hoida. Silmapaistvaim näide on kultuuriakadeemiast 300 õppekoha Tartusse viimine, mida siinne linnavalitsus vaikides pealt vaatas. Kuidas teie oleksite linnapeana käitunud, kui selgus, et suur tükk akadeemiast lihtsalt suletakse?

Siis oli juba väga raske midagi tulemuslikku ette võtta. Vajalik töö oli juba aastaid tagasi jäänud tegemata.

Mis nimelt?

Akadeemia tugevam sidumine linnaga. Küsige Loit Kivistikult, kui hästi linnavalitsus kultuuriakadeemiaga läbi saab! Mitte just eriti hästi. Või vaadake reformierakondlaste viimast kampaanialehte. Kas te leiate sealt sõna «kultuuriakadeemia»? Ei leia! See on kõnekas detail.

Millises seisus on teie meelest Viljandi ettevõtluskeskkond? Mida valesti on tehtud?

Kui linna valitsetakse suletult, soosides teatud ettevõtjaid, pärsib see konkurentsi. Küsigem, kuidas käis näiteks Uku keskuse arendamine. Kas kõik selle juures oli ikka nii roosiline, kui lõpuks välja paista lasti, ja kas need inimesed, kes Viljandisse väljast raha tõid, olid nii väga oodatud? Või töötas üks kildkond kohalikke siiski esmalt sellele vastu?

Sotsid on aastaid kuulutanud, et Viljandi juhtimine ripub suuresti ühe rühma huvide küljes. Palun täpsustage.

Kevadel arutati, milline võiks olla linna siseaudiitori uus tööeeskiri. Teatavasti on talle seadusega antud õigus osaleda linnavalitsuse koosolekutel. Sisuliselt seda talle siiski ei lubatud, vaid hakati ette laduma demagoogilisi väiteid stiilis, et mõnikord kestavad istungid kella kolmeni ja see võtaks tema tööajast liiga suure tüki. Jama! Mis saladusi seal nii väga rääkida on, et inimene juures viibida ei või?

Teist näidet võib pidada pisiasjaks, kuid see peegeldab ilmekalt üldist valitsemiskultuuri. Kui linnavalitsusse tuli ansamblilt Paabel kiri, mis viitas Tarmo Looduse ja Ardo Agasilla ebasündsale käitumisele Herfordi hansapäevadel, jäeti see teadlikult registreerimata. Seda ei saa pidada normaalseks! See polnud ju ometigi kiri ühelt reisikaaslaselt teisele, vaid ametlik pöördumine. Kui juba selliseid asju varjatakse, siis mida veel varjatakse?

Kolmandaks ei tehtud midagi, et vältida korruptsiooniohtu väikeste, alla 10 000-euroste hangete puhul. Kes ja mille alusel meil tööde tegijaid valib? Lihtne näide on Toome tänava kalmistu, mille piirile hakati sel suvel uut hekki tegema. Konkurss küll korraldati, aga et kõik pakkumised olid liiga kallid, lükati need tagasi. Ühel hetkel ilmusid ikkagi kõnealusesse kohta mingid põõsad, mis polnud enam need, mida algul silmas peeti.

Hoolimata sellest on teie juhitud opositsioon olnud volikogus võrdlemisi pehme. Miks?

Mida te pehmuse all silmas peate?

Seda, et olete ajalehes väga harva kriitikat teinud. Alles nüüd, kui valimised on ukse ees, on sõnavõtud muutunud teravamaks. Kas teil pole olnud midagi öelda või te lihtsalt pole viitsinud?

Natuke mõlemat. Eks see ole inimestega ikka nii, et kui sa midagi alustad, on ind hästi suur, aga aja möödudes jääb särtsu vähemaks. Pealegi on enamik asju selleks ajaks, kui need meieni jõuavad, juba koalitsioonis ära otsustatud ning räägi või ära räägi, saavad need ikka kõigi koalitsiooni liikmete poolthääled. Selge see, et pidev peaga vastu seina jooksmine võtab hoo maha.

Millega veenate valijaid, et linnapeaks saades teie ind ei rauge?

Linnapea peab hoidma võimu, mis talle on antud, ning otsustama maksumaksja raha üle. See on suur vastutus ja hoiab teda avalikkuse tähelepanu keskmes.

Kui palju teie pürgimuses linnapea toolile on siirast soovi kodulinna paremaks muuta ja kui palju isikliku poliitilise karjääri kalkulatsiooni? Linnapea koht on ju väga soodus, tagamaks endale pikem tee poliitikas.

Pole mõtet eitada, et ma planeerin ka oma isiklikku tulevikku ning eks kandideerimises ole ka tilk edevust ja eneseteostuse vajadust. Samuti olen oma perega sealmaal, kus tuleb otsustada, kuhu luua püsiv kodu, sest poiss läheb järgmisel aastal kooli. Peame kuhugi maha potsatama. Aga kindlasti ei ole minus sellist suhtumist, et kas saan linnapeaks või suren. Munad on mitmes korvis.

Poliitikuna olen rohkem meeskonnamängija kui individualist ning tahan seega siiralt, et koalitsiooniläbirääkimistele minnes saaks esmalt kirja meie väärtused. Küsimus, kes millise ametikoha saab, tuleb alles pärast seda.

Kas ja kellega olete tulevase koalitsiooni üle eelläbirääkimisi pidanud?

Mitte kellegagi. Enne 20. oktoobrit ei sõlmi me mingeid kokkuleppeid ja loodame, et seda ei tee ka teised.

Kui te valimised võidate, siis kelle juurde esimesena koostööettepanekuga lähete?

Alustame nendest, kellega meil on programmide põhjal suurim ühisosa.

Mina ei saa sellest jutust eriti aru, sest mulle tunduvad kõik programmid enam-vähem ühesugused.

Seega saavad otsustavaks aktsendid. Siiagi sobib näide Reformierakonna ajalehest, kus polnud kordagi mainitud kultuuriakadeemiat. Seega kõik ei ole ikka päris ühesugused. Meie tähtsustame seda õppeasutust väga!

Siiski. Kas võimuliit sotside ja Reformierakonna vahel oleks võimalik?

Olgugi et mul on oma eelistus, ei välista ma ühtki varianti. Usun, et pärast valimisi oleme situatsioonis, kus kohtade poolest saaks võimuliidu teha nii sotsid IRL-iga, Reform IRL-iga kui ka sotsid Reformiga.

Keskerakonda ei pea te arvestatavaks mängijaks.

Kui me võtame ette Keskerakonna nimekirja ja vaatame, kes eelmisel korral hääli tõid, on neil kahtlemata kõige suuremad kaod.

Allikas: Sakala

x
Liitu uudiskirjaga